48. Jason Goodwin “Bellini kaart”

Lõpuks oli aeg küps, et võtta kätte ka Goodwini Yaşimi sarja kolmas raamat. Sedapuhku oli valitsejaks juba uus, noor sultan – eelmises osas surnud Mehmeti poeg Abdülmecid. Temani on jõudnud kuuldus, et Veneetsias on alles/olemas Bellini maalitud portree Mehmet Vallutajast ja ta teeb Yaşimile ülesandeks see üles otsida ja ära osta. Samas annab paša Resid Yaşimile mõista, et sellise pildi järgi minek käiks vastu sultani aule ning et tegemist olla “vee peale kirjutatud käsuga”. Seega teeb Yaşim otsuse, et saadab asju vaikselt uurima oma sõbra, Poola saadiku Palewski. (Ja läbi kolme raamatu on siis teada, et Yasim on eunuhh, Palewski aga saadik ilma riigita – Poola on jaotatud venelaste, Habsburgide ja… kellegi kolmanda vahel :).) Seoses uue valitsejaga ei ole Palewski kindel, milline on tema positsioon Türgis ja on nii kui nii mõelnud reisima minna.

Esialgu tundubki, et sedapuhku on raamat pigem Palewskist, aga siis sekkub muidugi ka terasem Yaşim. Tegevus toimub peaaegu eranditult Veneetsias – Istanbulis ainult alguses ja lõpus.

Ka seekord tundub vahepeal, et on kuidagi palju surmasid ja tegelasi ja mõne tagaajamise puhul ei saagi aru, kes kuhu jookseb ja muud sellist. Samas on see osa siiski taas veidi terviklikum kui oli teine, jälgi siiski kuigi palju ei segata. (Aga pole ka läbini loogiline krimka, nagu nende raamatute puhul tavaks). Ja plussiks on selles osas tõesti jälle päris tugevalt kultuurilooline taust (möödaminnes, keegi midagi pikalt ei seleta) – Istanbuli mõjust Veneetsiale, sarnasustest, erinevusest. Muuhulgas ka Veneetsia sarnasusest Poolaga – Palewski näeb selles esiteks Poolat, siis Istanbuli. Ja lõpuks tõdeb Yasim lausa, et muu võtsid veneetslased küll kõik üle, aga saunasid mitte. Erinevalt Istanbuli värskest veest kirjeldatakse Veneetsia vett kui mudast, roiskuvat ja haisvat.

Kogu raamatu algtalaks saab üks geomeetriline muster – Liivaloendaja joonis, mis on iseloomulik Ottomanidele, aga mis on ka Krahvinna Carla d’Aspi d’Istria palees ühe saali põrandal ning mida ta jälgib mõõgeldes (floretiga). Lõpuks panebki Yaşim sellele toetudes kogu sündmuste jada paika – kes on kellega seotud, kes kohtas keda, kuni lõpuks saab ring kokku. Siis lisandub välimine ring ja alles tagasi Istanbulis saab ta asjast lõplikult aru. Et mitte kõike ära rääkida, ei saa tõesti rohkem öelda.

Refrääniks on ka selle raamatu puhul toiduvalmistamine, mida Yaşim kirglikult teeb.

Õhtulehe raamatublogi kirjutab, ja JaanMartinson Õhtulehes.

Ka paar ingliskeelset linki: Greenman review, kirjaniku enda lehekülg.

Veidi geomeetirlistest mustritest, millest on põnev lugeda seoses selle raamatuga. Neist veel ka siin.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s