49. Epp Petrone “Kas süda on ümmargune?”

Sedapuhku panin end raamatukogus isegi järjekorda – lihtsalt tuli meelde, et see raamat ju ilmus ja teeks siis proovi. Eriti peale neid Minu Ameerika lugemisi ja Justini Minu Eesti raamatut tundub nagu, et elad sündmustele kaasa ja tahaks taas neilt “kirja saada”.

See raamat oleks siis justkui reisikiri, aga pigem siis reisimine iseendas, ajas ja ruumis. Ajas ollakse 1999. ja 2009-2010. aastas, vaheldumisi. Esmalt põgenemine iseenese elu eest nelja tuule poole ja suhteliselt uduse plaaniga koos keskealise hipiga (“Harri Hommik” – kõlab nagu VelloVikerkaar. Nimed raamatus olla pseudonüümid peale lähima pereringi), siis tagasiminek samadesse kohtadesse (Gran Canariale) koos oma praeguse perega, lõpuks veel üks käik Gran Canariale koos sellesinatse Harri Hommiku pojaga.

Mõnes mõttes võluv raamat. MelePesti kirjutab raamatu tagaküljel, et “parimatel hetkedel on ta õhuline ilukirjandus, kus reaalsus, mäletamine ja isiksuse muutumine ajas põimuvad keeruliseks nauditavaks tervikuks. Žanrilt balansseerib teos mälestuste ja reisiromaani vahelisel õrnal pinnasel.” See ongi kõige täpsemalt kirjutatud. Sest on hetki, kus tõesti mõtled, et… no peaaegu nagu päris. Mõnes mõttes teeb asja kummaliseks see, et reaalselt on tegemist tõestisündinud loo materjaliga (varjude varjudega, nagu lõpus märgitakse), mälestuste kirjapanemisega ja seostamisega tänase hetkega. Kohati tundub justkui, et seda oleks ilukirjandusena ja väljamõeldisena vaja võtta, et paremini toimiks. Teistel kohtadel on aga reaalsus nii kirev, et ilukirjandusena tunduks puhta liialdamisena. Ja minu arvates teeb raamatu sutsu nõrgaks see viimane osa taas tagasiminekuga Kanaaridele. See on justkui ikka teine lugu ja kui siis vahepeal midagi endast kirjutama hakkab või oma kaotatud päevikutest, tundub küll juba mõttetu jauramisena. (Midagi sellist ka Bukahoolikul kirjas). Esimeses pooles see kõik toimib – otsingud, leppimised kaotusega, enesest läbilaskmine, Javieri mõjutusel süütunde tundmise lõpetamine. Sest see pidev süütunne on ju tegelikult ka lugejale koormav (miks mulle Laretei raamatud meeldisid – süütunde absoluutse puudumise tõttu, enesekindluse ja sära tõttu), eriti kui tegelikult (lõpupoole) käsitletakse juba teist, tõesti palju suuremat ja keerulisemat lugu. (Täiesti asjakohatu võrdlus muidugi, aga meenub stseen Bridget Jonesi päevikute teisest osast, kui BJ Tais vangi satub. Naised-kaasvangid kohe küsima, et mis siis sinu  lugu on ja kui ta vastab, et “mehega probleeme”, siis kõik noogutavad mõistvalt ja hakkavad omi lugusid rääkima, üks hullem kui teine. Ja BJ-l hakkab isegi häbi tunnistada, et tema “meesprobleem” ei ole küünemustagi väärt nende lugude kõrval ja valetab midagi Darcy pattudeks juurde).

No ja siis teisest küljest see lihast ja verest Epp, kes on põhimõtteliselt täpselt minuvanune ja väga sarnase taustaga (jälle see tuumasõjahirm), ennast otsiv, maailmas pettuv või vastavalt jälle maailma hullumiseni armastav. 35-selt ei saagi väga põhjapanevalt memuaare kirjutada, pool on veel ees, hulk arenguid ja targemakssaamisi. Ja kuigi mul ka päevikus juba 1986-st aastast märkmeid täis, siis püüan just endale aru anda, et väga ei tohiks olnud inimestesse ja kohtadesse kinni jääda (kuigi mingi sarnane tunne valdas mind eelmisel aastal Rumeenias, mida tema perega Kanaaridele jõudes kirjeldab – et koht on ju sama, aga jões ja ajas samasse kohta tagasi ei ole võimalik minna. Mitte et mina oleks väga tahtnudki, aga kuidagi kummaline tundus – seoses kohaga oleks ju tahtnud ja nendesse hetkedesse kinolinale sisse vaadata – justkui tralfamodoorlased).

Samas tekitab see raamat miskipärast võrdlusmomendi TiinaSepa reisilugudega ja Epp tõuseb ses suhtes kenasti peajagu kõrgemale. Jah, ka siin on endast, aga suhteliselt mitme külje pealt. On teistest inimestest, teiste lugusid, teisi nägusid. Ei ole üksainus “imeline peategelane mina”. On justkui kirjad sõbralt. Ja nii mitmeski kohas kenasti ilukirjanduslik, kuigi valdavalt jääb siiski stiili suhtes ajakirjanduse maik.

MariLeenAlbers Õhtulehes kirjutab, samuti veel üks blogija.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s