Toatüdrukud

Niisiis Draama2010 raames järgmine etendus, sedapuhku EÜSi majas. Läksin juba väga kahtleva tundega ja kui kavalehe ostsin, selgus, et jälle prantsuse näitekirjandus. Ometi mäletasin kuskilt aegade hallist, et olin seda tükki teleteatris näinud. Ja etenduse jooksul süvenes see tunne veelgi, kinnitus. Kuigi toona oli muidugi tekstipõhine ja traditsionaalne jällegi. Traditsionaalsusega ei ole tänapäeva “heal teatril” enam midagi peale hakata, kõik konteptsioonid on mingi kontekstuaalsuse peale üles ehitatud. Intertekstuaalsuse. Seega on juba kontrastina toonase mälupildi vastu huvitav vaadata. Kellele kuidas muidugi. Tantsulisust, graafiline liikumine ja asjade asetus. (Kunstnik oligi selle etenduse eest preemia saanud). Kolm näitlejat, sedapuhku ka veidi tugevam dialoog – minule meeldib, kui etenduses on vähemasti terviklikum tekst. Ülle Lichtfeldt on saanud selle rolli eest ka naisosatäitja preemia. (Kuigi ka Mälberg oli sama tugev, kuigi Lichtfeldt on ju nii ilus muidugi :)). Eriline üllataja oli keegi täiesti tundmatu noor naisnäitleja (kui teleseepides ei esine ja töötab teises linnas teatris, siis ju ei tea) – Anneli Rahkema. Ta mängis hullult ebameeldivat tüüpi, aga ta mängis selle väga hästi välja mu meelest. Üllatas.

Nalja tegi muidugi lõpp. Mingil põhjusel oli sellest saanud Skahespeare’i tragöödiate paroodia – kolm osatäitjat kukkusid ilge plärtsuga keset lava olevasse veega (osaliselt) täidetud vanni, vett pritsis igas kaares. Me olime küll esimeses reas, aga mitte vanni kõrval.

Ja parajalt humoorikaks lahenduseks osutus see, et EÜSi saali aken kujundati ka toa aknaks ja mitmed hõiked hüüti Veski tänavale, Mälberg hööritas kõvasti puusi ka vahepeal. Mõni jalakäija võis parasjagu ehmatada🙂

Nii või naa, põnevad lahendused, aga minu muljed võivad põhineda ka kontrastil “Kangelastega.” Märksõnaks “närvilised naised”, vaat et hüsteeriani. Pinginaabri Ema käis ka vaatamas ja talle ei meeldinud🙂

Nii, ja nüüd lugesin Danzumehe arvustust ja nii paljuga ei ole nõus… Mitte meeldimise mõttes, vaid tõlgenduste mõttes. Minu arust oli see otsast otsani ängistavat masendust täis tükk, mida peideti ajuti koomiliste ja seda valusamalt mõjuvate žestide, tegude, muusika taha. (Venekeelne disko oli üks valusamaid kohti mu meelest). Meelelahutusest oli asi nii väga kaugel, koomikast ka (seda enam üllatas too tobenaljakas lõpp). Ja see liigutus, mis armuline proua pildi peal teeb – seda tegid ju toatüdrukud enne ka, jäljendades perenaist ja ilma jäljendamata. Psühholoogiline võimuvõitlus ja mäng otsast lõpuni. Intensiivsus, mis ei rauge hetkekski, pinge on kogu aeg üleval.

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s