50. Attila Bartis “Rahu”

Lugesin selle raamatu kohta juhuslikult eelmisel nädalavahetusel ühest blogist. Tellisin ja tuli kohe kätte ka. Ja hakkasin lugema. Üle pika aja päris õige ilukirjandus, tundus. Mõtlesin, et kas tõesti lõpuks midagi, mis meeldib. Algus oli tõesti paljutõotav oma ajanihete, stiili ja suhtumise poolest. Aga keskel hakkas ikka liiga masendavaks, hulluks ja haigeks kiskuma. Nojah, eks moodsas kirjanduses ole ka sellist ängi vaja, aga … õhtuti peale lugemist nägin seda stiili ja jutustamisviisi veel unes, unenäod hakkasid imelikuks kiskuma. Ja muidugi ohtralt seksi sinna vahele – sedapuhku küll ilukirjanduslikus vormis ja iseenesest nauditav, kui ei oleks nii palju olnud (raamatus siis, onju, mitte unenägudes :)). Olidki erinevad stiilivõtted, sisemonoloogid, mõttedialoogid, tegelaste sulandumine – kohati ei saanud aru, kas ollakse “peaaegu olevikus” oma armsamaga või minevikus oma õega. Kuniks peatükk edenes ja see asi selgemaks sai – ometi see tunne, et tegelased sulandusid, jäi. Ühes blogis on ka nimetatud, et raamatus on olemas “viletsust ja keldribaare, kus frötzi hommikust saati kimati, loomulikult kuulsad ungari litsid (kas siin on ungari suure või väikese tähega?), seks oma emaga, väike fisting isa kunagise armukesega, lavastatud matused ja muu kometimäng, mustlased (see poja hull pruta oli ju poolenisti mustlane?), kunagise hiilguse tagaigatsemine, ja loomulikult jumalaotsingud. Lisaks näpuotsaga võõrtöölisi, rongisõitu, enesetappe ja pusta tühjust. Ja muidugi kirjandus… õigemini kirjanikuksolemine. Tundub, et ainus Ungari asi, mis sellest raamatust välja oli jäänud, oli Rubiku-kuubik.” Jah, intsesti oli küll päris palju. Esiteks siis täiesti väärastunud lapsepõlv, siis uduselt viidatud vahekord oma emaga, lõpuks hoopiski mingi segane vihje seosele armsama ja EvaJordani vahel – oli ka seal mingi sugulus? Pean tunnistama, et raamatus jutustati ka mitmeid kõrvalosatäitjate lugusid ja paljud on peas segi läinud või ununenud (tuvimürgitajast lõbutüdruk, baaripidaja Jolinka, papp). Igatahes on selles n.ö. ühe mehe kujunemisloos püütud edasi anda kogu viimaste aastakümnete elu Ungaris (=idablokis? seal suurt vahet ei olnud) – viited vangisistumisele, ideoloogiliselt tellitud teatrile, muusiku põgenemine läände, et end teostada, baari nimesaamise lugu jpm.

Seega – ilukirjanduslikult täitsa meistriteos ja tõlke poolest ka. Aga kokkuvõtteks ikka liiga läbini masendav ja kurnav – seega mulle endale kokkuvõtteks siiski ei meeldinud. Samas on see raamat saanud mitmeid preemiaid, vist on vändatud lausa film ja juhtumisi avastasin, et kirjanik käis ka sel aastal PrimaVistal. (Stiiliproov e. lõik romaanist: siin)

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s