51. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

Seda raamatut soovitas I. Ja pean ütlema, et tõesti üle pika aja jälle raamat, mida võid lugeda kiiresti ja teatava põnevusega. Tegemist on keskaegse Tallinnaga ja krimkaga. Täpselt sedasorti krimkad mulle põhimõtteliselt meeldivad – et peale tavalise tapja tagaajamise saab midagi teada ka kultuurilisest või ajaloolisest taustast. Selle raamatu puhul sai – vähemalt tekkis mingi pilt ja huvi erinevate tegelaste vastu tol perioodil. Muuhulgas on Hargla kasutanud vanu legende Tallinnast ja Läänemere regioonist – ma ei oska öelda, kui suures ulatuses, kuna minu jaoks muidu tume maa – aga kõik see kokku annab päris vahva lõpptulemuse. Ja kuulu järgi on kirjanikul kavas välja anda sama apteeker Melchiori sarjast veel kriminaalromaane („Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”, „Apteeker Melchior ja templirüütli testament”, „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”, „Apteeker Melchior ja Surmatantsu neitsi”). Eks ootame ja vaatame.

Samas on sellele raamatule ka võimalik ühtteist ette heita ja seda nähtavasti kõigest minu subjektiivsest maitse-eelistusest lähtuvalt. (Ka KaarelKressa väidab EPLis, et tegemist on “heas mõttes kergema kirjandusega”). Minu arvates ei olnud kuigi palju sissevaateid inimestesse, kelle lugudele me oleksime saanud hakata kaasa elama. Isegi Melchior jäi sutsu verevaeseks, kuigi tema elust ja motiividest võis kõige rohkem aru saada. Ja paljude teiste puhul anti ka taustalugusid, aga just sellevõrra, et oleks võimalus igaühte mõrva(de)s kahtlustama hakata. Kahjuks aga just see, mille abil lahendatakse pool raamatu mõrvadeloost, hoitakse peaaegu et saladuses kogu raamatu, mistõttu ei ole seda elamust, et “Vaat, kõik kaardid olid mu ees ju lahti ja kuidas ma küll ise ära ei mõistatanud!”, mis krimkade puhul palju juurde annab. Ja samas esimese mõrvaloo lahendus on justkui päris algusest selge, kuigi mõrvar kui selline paljastatakse kuidagi… no ma ei teagi. Ja lõpuks jääbki arusaamatuks üks väike seik Suurgildi oldermanni (kelle nimi viitab kuidagi kuradile minu jaoks – Mertin Tweffel) ja tema teenri vahel – jääb mulje, et see on paljutähenduslik, aga lõpuks tundub, et ei olnud siin midagi paljutähenduslikku. Ses suhtes oleks nagu tegelaste hingeeludega tahtnud tuttavam olla, et oleks suutnud neile paremini kaasa elada.

Ja samas ei saa raamatut muidugi labasuses süüdistada, kuna detaile ja läbipõimumisi on siiski palju. Headele krimkadele kohaselt ka väikesed paralleelsed sümbolid nt. malemängu näol – sellised asjad mulle meeldivad, kuigi siin tundus, et see male osa oli natuke pingutatud. Aga ainult natuke, samas. (Äkki just seetõttu seostatakse raamatut vahel ka Roosi nimega? Pluss klooster jms punt).

Rääkides sellest, kas siis sel ajal oli “eestlasi” – ma ei tea, see nagu väga mind ei häirinudki. Eks maasoost rahvas ju oli ja miks mitte neid siis eestlasteks nimetadagi. See oli ju sümpaatne, et enamus tegelasi olid siiski muudest rahvustest ja see peegeldab tegelikku olukorda muidugi paremini kui mingi muistsete eestlaste spioonitöö või vabadusvõitlus mõnes muus oopuses. Pigem pani mind, ajalookauget inimest, üllatama, kui korduvalt kasutati piirkonna kohta Liivimaa mõistet. Uurisin siin wikipediat – et jah, Tallinna võis sel ajal kuuluda küll Liivimaa ordu alla, aga kas siis piirkonda ka Liivimaaks kohe nimetati? Üks ordu tuli, teine läks, aga piirkondade nimed oleks võinud ju stabiilsemad olla? Saksa ordu ajal ei kutsutud Tallinnat ju Saksamaaks?

Nojah, pisiasjad. Põhimõtteliselt soovitaks tõesti, eriti neile, kellele meeldivad krimkad (aga kes pole neid nõrkemiseni lugenud – ma ei tea, kuidas sellistele tunduks), kellele meeldib ajalugu ja Tallinna ajalugu ning legendid. Tõesti. Hargla on intervjuus Ekspressilegi kinnitanud, et ta on püüdnud ajalugu jälgida detailse täpsuseni ja hooned ei teki sinna, kus neid tegelikult ei olnud. Suur pluss! Muidu võiks isegi koolilastele soovitada, et tekiks selle perioodi vastu huvi, aga seal keskel oli küll päris detailne kopuleerimisstseen ( :)), nii et eks iga lapsevanem tea ise.

Loterii-blogija kirjutab pikemalt ja paremini, seega soovitan lugeda. Õhtulehe raamatublogis on kiidulaul.

PS. Ja ennäe – sain just FB kaudu teada, et just täna õhtul räägib sellest raamatust Klassikaraadios taas PeeterHelme.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

7 Responses to 51. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

  1. triin ütles:

    Ma ka loen seda praegu. Nii tore, et ajaloost kirjutatakse. Ja just seda teist poolt, mitte ainult eestlaste elu-olu.
    Ajaloolises mõttes on see jah täitsa pädev.
    Ja Liivimaa oligi täiesti terminina kasutusel üldiselt kuni Liivisõjani.
    Mind natuke häirib tema aukartus ajaloo vastu. Ja natuke tahaks rohkem karaktereid ja tegevust ja vähem olustiku kirjeldusi. Pisut venitatud. Aga üldiselt meeldib ja loen kindlasti lõpuni.

  2. ritsik ütles:

    ma olen lugenud tema French ja Koulu raamatuid. selline humoorikas stiil päris meeldis aga krimkade lainel ma praegu ei ole.

  3. iibis ütles:

    Tore, et meeldis. Mulle endale meeldivad sellised asjad. Ehkki teisest küljest teevad ettevaatlikuks ka, sest enamik ajaloolisi krimkasid on – minu arvates vähemalt – igavad. (“Mosaiikmõrvad” (http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?164678) oli viimane, millega enne Harglat rahule jäin.) Lisaks “Roosi nimele” meenutas mulle natuke ka Krossi “Kolme katku vahel” – paiga mõttes sama, ainult aeg on hilisem – Liivi sõda ja luterlik kirik juba käes, eks ole.

    Kirjutamisega ongi ainult kaks võimalust – kas oskab või ei oska. Hargla oskab hästi.

  4. sehkendaja ütles:

    Tänud kommentaaride eest!
    Ah et siis Liivimaa. Kust see Eestimaa nimi siis äkki välja kargas?
    Ja Hargla oskab kirjutada, seda küll. Eesti kirjanduse puhul vbolla tõesti väärtus omaette tänapäeval.

  5. triin ütles:

    Nimi Eesti oli enne ka olemas. Alguses (taani ajal) oli siin Eestimaa hertsogkond. Kui see ordule müüdi, siis kadus nimetus mõneks ajaks, aga varsti tuli tiilina kasutusele no et oligi Eestimaa hertsog, aga poliitilises mõttes oli ala nimi ikka Liivimaa ja nii ka kasutati kuni rootsiajal uuesti võeti kasutusele see vana nimi, et teha vahet Liivi ja Eesti vahel – millest üks alistus vabatahtlikult, aga teine võideti – ja vastavalt siis anti neile ka õigusi ja vabadusi. Jne :D. Segased asjad ja pikk jutt.

  6. sehkendaja ütles:

    Ei, põnev. Kooli ajal ei adunud midagi ja peale seda ei ole ajalugu otseselt õppinud. Eriti noid aegu. Mulle meeldiks nüüd need kursused uuesti läbida 🙂

  7. Pingback: Indrek Hargla „Apteeker Melchior. Oleviste mõistatus“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s