53. Nikolai Baturin “Delfiinide tee”

Keegi kirjutas sellest raamatust FB-st lingitud raamatumaailmas*. Tellisin igaks juhuks kohe ka endale ja täiesti juhtumisi ka kohe sain (järjekorda ei olegi? 2009. välja antud, hea raamat ja ei ole järjekorda?).

Kirjutada oleks nähtavasti palju, kui ainult oskaks. Et jääks meelde. Et suudaks teistelegi edasi anda ja inimesed teaksid, mida otsima lähevad. See oli kuidagi ILUS RAAMAT. Just selline, millest olen kevadest saadik (kui mitte kauem) puudust tundnud. Berk Vaher kirjutab EPLis: “Viimasel ajal on lugejailt aina kuulda igatsust raamatu järele, mis oleks üle argisest tühisusest, vestaks suurte inimeste suurtest läbielamistest. Siin see raamat on.” Ja tal on õigus.

Esiteks juba Baturini keel. Karu südant lugedes jäi juba silma, teisi olen vaid sirvinud, pole jaksanud lugeda. (Ja Rapanui raamat tuli ka justkui meelde). Just sellist eesti keelt lugedes mõistad, kui tähtis on see paljuräägitud “omakultuur”. Ma tahaks näha inimest, kes suudaks selle raamatu teise keelde panna. See peaks ise teisekeelne kirjanik olema. Omasõnad. Alliteratsioon. Pooleldi poeesia. Juhuslik stiilinäide lk. 75: “Nad olid relvis, raipkõhnad, riided rebadel. Ainult neid kamandav kantis lõuaga seersant oli hästisöönud ja terves mundris, mille rinnal ridanesid ordenilindid.” R-R-R, K-K-L-S … R-R-ORDEN-ND-

Teiseks see maagiline realism, mida arvustusteski esile tõstetakse. Pigem oli tegemist ühe muinasjutuga, veidi ebaharilikuga, aga siiski. Ja kuigi raamatul oli mingitpidi siiski kurvapoolne lõpp, oli ta läbini ILUS. Just selline, mis mulle väga meeldib. Algus on segane, kolmas osa on ka veidi fragmentaarne, aga teine osa on täiesti rahulikult jälgitav minajutustus Delfiinide karjusest ja tema armastusest. Kuigi need on küll kronoloogiliselt tibatillukese nihkega, võib ka selle teise osa esimesena lugeda, kui muidu esimese osaga minema ei saa. Tervik tekib nii või naa kolmest kokku.

Kogu selle ilu ja esteetika juures on aga ka paras annus head huumorit – tegelikult ka ilu taha peidetud. Nimelt on tegelaste nimed huvitavalt valitud. Pino Pinizzimo hüüdnimeks on tema ooperilaulu armastuse tõttu Piano Pianissimo. Mulle tegi kangesti nalja narkodiiler Robinson Curioso nimi. Laulab veel laulu Mary Huanast. Puhastava Kire Õed ehk pühad prostituudid (ravitsevad haavatuid oma teenustega) on nimetatud Kreeta-Nikoreta, Aasia-Aspasia, Brazili-Lizzi ja Priskilla-Polaris. Ka nende tegevused ja unistused eristuvad selgelt teistest. Pino unistab ooperi laulmisest päris ooperiteatris, Arch aga poksimatši maailmameistritiitlist – alles poole raamatu pealt jõudis mulle kohale, et tema põhitegevus oli seal hukkunud laevade hotelli ees hekilõikamine – loorberiheki. Ta lõikas loorbereid! (Ja kui ta siis oma unistustematši lõpuks võitis, oli orkaan hekist üle käinud ja ta ei saanud oma pärga – ja see tegi ta veel kurvemaks). See, et peategelase nimi on Sonora, ei ole ka juhuslik – tema suhtleb ka delfiinidega. Samuti see, et selles laevavrakkide hotellis – roostetanud laevade sees – elavad inimesed olid raamatus “ferrumiidid”.

Peale lühikeste humoorikate sutsude on raamat pungil igasuguseid Tähtsaid Lauseid või mõtteteri (taas Karu süda tuleb meelde).

Kahjuks ei oskagi rohkem midagi kirjutada. Ma imestan, et ei olnud sellest raamatust enne midagi kuulnud. Kas tuli siis 2009. aasta lõpus välja, et nendesse nomineeritute nimekirjadesse ei jõudnud? ToomasVint kirjutab:

Nikolai Baturini „Delfiinide tee” oli eelmise aasta kõige silmapaistvam teos. Autor ehitab oma järjekordses romaanis väga  kujundlike ja täpsete eestikeelsete lausetega üles kummalise baturinliku maailma. See on võimas, maailmakirjanduse mastaapidega kõiksus, kus mängitakse suurte teemadega kõrget mängu. Teose peategelasteks on armastus, usk ja lootus. Kui olin Baturini suurepärase raamatu läbi lugenud, hakkas mind vaevama kuri eelaimdus, et see on liiga vägev teos eesti väikese kirjanduse jaoks. Kahjuks nii see oligi.  Hiljem vihjati isegi, et „Delfiinide tee” on coelholik kitš.** Kui Baturinil ilmus „Sõnajalg kivis”, siis seda romaani ei tahtnud keegi näha enne, kui alles juulis, mil avastati, et Baturin saab seitsmekümneseks. Alles siis tuli robinal arvustusi, aga õige varsti sündis uus kõhe vaikus. Kahtlemata on Baturin Eesti kontekstis sama suurusjärguga, kui seda maailmakirjanduses Márquez, kes on pideva tähelepanu all, kuid meil poetatakse Baturini kohta harva mokaotsast  paar lauset.

Tuleb muidugi tunnistada, et seda lihtne lugeda ei olnudki. Väsinud peaga enne magamaminemist oli keeruline jälgida. Tahaks uuesti alustada (pean endale vbolla lausa ostma). Sisu ei hakka ümber jutustama, keegi teeb seda lühidalt ulmekirjanduse saidil. Kirjastuse tutvustus kõlab: Kusagil soojal üksildasel ookeanirannal kõrgub kummaline ehitis, mis on tekkinud ookeanivärina tagajärjel üksteise otsa kuhjunud laevavrakkidest. Sel kummalisel moodustisel on siiski ka oma väike elanikkond, koosnedes üksildunud inimestest, igal oma lugu. Ühel päeval saabub sealt suunast, kust ei tulda, uus asukas; selgub, too naine on väljunud… merest.
See on romaan ühest võimalikust maailmast, kus valitseb omapärane kooskõla, see on jutustus kohusest ja kaastundest, armastusest ja kurbusest, inimestest ja delfiinidest.
TiitAleksejev on Loomingus mingi üllitise kirjutanud sellest…. no ei teagi nüüd.

Lõpetuseks tsiteeriks Baturinit, kes tagakaanel raamatut tutvustab:

Delfiin, kr delphis, lad delphinus, kreeklaste-roomlaste tootem, inimsõbralikkuse võrdkuju. Paljude antiikaja pajatuste kangelane. Tuntuim neist Herodotose jutustus kreeka luuletajast ja laulikust Arionist, kelle piraadid paljaks röövisid ja merre viskasid – lauliku päästis delfiin, kes ta üle tormise mere Tainaroni neemele viis.

Mereteema tundus selle suve sündmuste valguses kohane, eriti sellises muinasjutulises ja lepitavas-ilusas toonis.

* Tollele kirjutajale vaidleks nüüd, lugenuna, muidugi kõvasti vastu. “Seksi ja vägivalda volilt käes” ei olnud – õrnalt viidati ehk, lapsed ei saaks arugi. Ja “Keda elu ja unenägude piiri hägustamine ei häiri, võib Baturinit ikkagi nautida. Eks ta Márquezt vast kõige rohkem meenutabki, ehkki too enamasti on tõepoolest pisut lihtsam lugeda.” – Marquesel on seda diktatuuritunnet kõvasti sees, millest Baturin vägagi distantseerus, jättes lugejale lootuse või armastuse või mõlemad. Seega – ei meenuta Marquest mulle. Kui tegevus on pooleldi unenäoline, ei ole see siiski lilleõite sadamine, vaid märksa reaalsem – elu delfiinina, delfiinidega või siis mingis müstilises hukkunud laevavrakkidest hotellis.

** Coelho???? Võibolla see esteetiline tunne mingil määral meenutab, aga kõik muu on kardinaalselt erinev. Ei ole midagi puust ega punaseks, ei ole lihtne ja kiire lugeda nagu Coelhot. Võrdlus on ebakohane. /Minu joonealune/

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to 53. Nikolai Baturin “Delfiinide tee”

  1. Kairi ütles:

    Minu kodulinna raamatukogus on küll nüüd järjekord. Aga mis siis ikka, eks tuleb sappa võtta. Suur aitäh soovituse eest!

  2. sehkendaja ütles:

    Loodan, et meeldib teistelegi. Kuigi seda on tõesti kohati raske lugeda ja enne magamajäämist veel eriti, kui pea väsinud peaks olema.

  3. Pingback: Nikolai Baturin “Delfiinide tee” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s