56. Haruki Murakami “Sputnik Sweetheart”

Jällegi soovitatud raamat, sedapuhku Katilt. Kuna aga Murakami on mulle iseenesest tuttav juba mingitpidi, siis oli ligikaudu teada, mida ootan. Ja pettuma ei pidanud. Raamatu tagakaanelt üks tsitaat iseloomustab kogu raamatut väga hästi: “How does Murakami manage to make poetry while writing of contemporary life and emotions?” (Independent on Sunday) See on väga oluline komponent kogu raamatu juures – argipäevased asjad (vähemalt esialgu ja lõpus), argine kõne, ja kõik annab õhulise poeesia tunde. Kusjuures algul meenutabki paljusid teisi raamatuid – esiteks Haruki Murakamilt endalt, teiseks mingil määral ka BananaYoshimoto Kööki ja Yasunari Kawabata ja Soseki Natsume stiili – ehk siis selline jaapanlaste vaikne, tagasihoitud, kummaline maailm. (Pluss üks unenägu raamatus, mis meenutas jällegi Kassi tänu multikat – torni). Kõige rohkem aga võrdleks tõesti After Darkiga. Sõpradeks saavad noored (poiss ja tüdruk), nende jutuajamised, mingi müstiline kõrvalepõige. Sputnikus ei olnudki niivõrd kõrvalepõige kuivõrd püänt. Üleminek hüperrealismi on veetlev. Nagu väidetakse (DanielZalewski) NY Timesis: “Women disappear more frequently in Haruki Murakami novels than they do on stage with David Copperfield.” Või nagu JulieMyerson TheGuardianis kirjutab:

But go in further, relax and slide beneath that prose, and the result is like peeking over the edge of a precipice: dizzying and rather frightening. /—/

Though Murakami seems to invite us to join him in a straightforward mystery adventure, he in fact does something much more upsetting. He frees us from his narrative in much the same way that his characters finally shake loose of one another – he sends us spinning, orbiting wildly. In doing so, he surely accomplishes the best, most unnerving job of fiction: to force you to look hard at the parts of yourself you never even suspected were there.”

Lühiühenduste blogis on võib-olla paremini kokku võetud, millest jutt. “Väike kaunis lühidas proosas kirjutatud raamatu üksildusest, oma kesta avamise püüetest, selle täitmise raskustest millegi tähendusliku ja tähtsaga; avanemisest ja selle võimatusest maailmale, teistele inimestele.” (Ja edasi).

Ainus, mis natuke nagu kahandab raamatu väärtust (ja see pole tõsiseltvõetav argument), on see, kui palju see kirjanik selliseid teoseid järjest valmis vorbib. Juba ainuüksi selle raamatu sisekaantel on temalt 12 raamatu reklaamid – 4 on mul loetud ja nende seas ei ole nt. After Darki. Vastuargumendina aga mainiks kohe, et Coelhoks siiski ei ole veel muutunud. Ja läbima jääb siiski see jaapani tunne, mida ma ei oska sõnadesse panna.

Sisust võib ju ka mõne sõnaga. Minategelaseks on ca 25-aastane mees, kes sõbruneb kolledžhis (ülikoolis?) Sumire’iga. Tütarlaps, kes on boheemlane. Läheb kolledžist ära, kuna tahab keskenduda kirjanikuks saamisele. Algus on seega väike tagasivaade nende sõpruse kulgemisele (läbi põimitult oleviku sündmustega). Siis Sumire armub – endast vanemasse abielus naisesse. Sündmuste kulg (ei mingit reaalset suurt actionit) ja üksindustunne, millesse kõik suubub.

Inglise keeles on sellest raamatust kirjutatud palju. Aga üks sobiva pikkusega tutvustus-sissekanne on siin.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s