60. Nick Hornby “Juliet, Naked”

Parema puudumisel (ehk siis eestikeelse uusväljaande puudumisel raamatukogus) panin end esialgu originaalkeelse variandi järjekorda. Ja sain raamatu ka kätte (ja ju on nüüdseks ka uus eestikeelne väljaanne registreeritud). Nüüd lugesin ka läbi.

Ehh, sedapuhku jäi peale raamatu lõpetamist kuidagi selline kummaline tunne. Kogu lugemise ajal mõtlesin, et no näed – kui on vaja, et noortes tekkiks lugemisharjumus, siis see raamat hoiab kenasti pinget üleval ja las loevad. Aga lõpus vajusid kõikvõimalikud otsad täitsa lahti nagu mingis uhkes väärtkirjandusromaanis. Seega tundus see justkui vastuoluline – kui ikka pigem meelelahutus, siis ootaks teistsugust lõppu. (Kuigi, kui järele mõelda, on kõikide raamatute lõpud veidi kahtlaseks või lahtiseks jäänud tal, mida ma olen lugenud. Vbolla mitte nii lahtiseks. Ja vbolla teistele ei tundugi, et lahtisemaks kui harilikult).

Raamatu sisu on kokkuvõtteks selline: Annie (39) on elanud 15 aastat Duncaniga (43?) (lihtsalt juhtus nii, et jäid kokku elama, kuigi olid põhimõtteliselt ainult sõbrad), kes on tohutu Tucker Crowe (muusik, kes 20 aastat tagasi otsustavalt ühel päeval muusikategemisest loobus ja avalikust elust tagasi tõmbus) fänn. Põhimõtteliselt haritud mees, õpetaja. Raamat algab nende reisiga USAsse, kus nad külastavad TC’ga seotud kohti. Tagasi Inglismaa väikelinna koju tulles saavad nad äkki TC uue plaadi demoversiooni. Ja kui TC peamine ja tähtsaim plaat oli 20 aastat tagasi viimaseks jäänud Juliet, siis nüüdse pealkiri on Juliet, Naked. Duncan on eufoorias ja peab seda parimaks plaadiks, Annie (kes on aastatega ka TC muusikat ja ajalugu tundma õppinud) aga saastaks ja Duncani loal postitab ka tema oma retsensiooni fännileheküljel (mida Duncan haldab). No igatahes lähevad nad tülli, Duncan magab ühe kolleegiga ja Annie käseb tal välja kolida – viimased 15 aastat ta elust tunduvad kuidagi niisamagi suht raisatutena.

Paralleelselt räägitakse TC (58) lugu samal ajal. Lugu, nagu arvata võibki, erineb paljuski sellest, mida fännid oma fännilehel ette on kujutanud. Ja kuna TC kirjutab peale Annie retsensiooni talle kirja, hakkavad nad justkui kirjasõpradeks ja lõpuks asjaolude sunnil palub TC ka Annie juures mõneks päevaks peavarju. (Mis kujuneb natuke pikemaks).

Ja lõpuks – ei juhtugi midagi. Moraali kui sellist ei ole. Iga roju läheb oma koju ja kõik on sama miseraablid edasi kui enne. No vbolla on igaüks midagi elu kohta veel mõistnud, aga sellegipoolest.

Hornbyle omaselt on raamatus muidugi mitu naljakat fraasi ja kohta (eriti tore on see, kuidas ta Inglismaa väikelinna elu ja tööd sealses meremuuseumis kirjeldab), aga … no ma ei tea. Ehk Hornby-fännidele või siis noortele, kel lugemisharjumus vaikselt alles kujunema hakkab. Kerge lugemine ja kuni lõpuni suht põnev – enne kui nii jääbki ja midagi ei muutu 🙂

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s