61. Rein Sikk “Minu ugrimugri”

Niisiis taas Minu sarja raamat. Jäi justkui netiavarustes silma – kõik kiidavad. Seadsin end siis rampsis järjekorda ja sain raamatu kätte – 7 päeva laenutus! Järelikult nii popp. Ja kui aus olla, siis ma lausa ehmatasin ära (ja ma ei taha tegelikult olla netiavarustes ainus, kes ei kiidagi….). Materjali justkui ju oleks, seiklusi “välitöödelt” ka, aga kõigel on nii tugev ajakirjanduse pitser küljes, ülesehitus ja kompositsioongi kasvõi, et tegelikult ei saa me ei ühest, teisest ega kolmandast suurt midagi teada. Kõige ehmatavam on algus – aga see on muidugi kõigest algus ja läheb mööda. Kogu “ugrimugri” taandub justkui regilaulule, loodusrahvale, looduslähedusele, kaerajaanile, saunale ja joomisele. Verivorst ja veri näiteks läbivalt toitudes. Sest ainus järeldus, mis mul siit saab tekkida – ma ei ole ise järelikult kellegi soomeugrilanegi (ugrimugrilane ei ole sõna, mis tunduks siiski suupärane veel)! Seda enam ehmatavad need esimesed sõnad:

Ugrimugri – see on meie kõigi, soome-ugri inimeste särav maailm, täis vahvaid hõimlasi ja erilisi juhtumisi. Selliseid erilisi ja enneolematuid juhtumisi, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega.

Ei kellegi teisega. Nii olen ilmas ringi vaadates kogenud.

Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad keeled ja meeled. Ugrimugri maailm on hingeseisund, elamise viis.

[—]

Oleme vee, maa ja metsa väge ikka veel silmini täis, kuigi ise sellest alati aru ei saa. Aga ju meie ürgloomuse kohtumised kiiresti muutuva maailmaga kukuvadki just hinge eripära tõttu teinekord veidi kentsakalt välja. (lk. 9-10)

Novot. Kui raamistik oleks rohkem sinna suunda olnud, et tema kui õlle ja sauna armastaja ja rahvatantsuguru on leidnud endale hingesugulasi teiste väikerahvaste hulgas, oleks mul veidi parem tunne (kusjuurest sellest see raamat ju oli – kuidas muidu puutuvad navaho indiaanlased soomeugri maailma? – seega just raamistik tundus nihkes olevat). Aga just see üldine väe-jutt, mis meid kõiki täidab – muuhulgas ühendavat mind tihedamalt Kesk-Venemaal elavate hantide-mansidega kui nt naaberriikide rahvastega…. no ei tea. Ma “ei osta” seda sel moel pauguga ära. Seega – pigem on see raamat ühest (tegelikult mitmest) (sub)kultuurist (?) – etnograafia-etnoloogiahuvilised, saunahuvilised, õllehuvilised, niisama elu heidikud (töötu insener-mehaanik, kes leiutab – Eestis). Kui see Handi-Mansimaal toimunud ugrilaste kongress toimus, rääkis nt. Juku-Kalle peale seda raadios ja tundus justkui ehedam ja põnevam. Sedatüüpi terviklikkust oleks justkui oodanud (sest marid, udmurdid, handid-mansid – muidugi on see ääretult huvitav – lihtsalt R&Co reisipäevikud Marimaale sõidust või I&B sõit Hansimaale karupeiesid filmima tundusid kordades autentsemad).

Ja ma saan aru, et tegemist on väga elujaatava ja positiivse autori/inimesega, aga nii puht tüpoloogilises mõttes on mul pigem piinlik selliste tüüpide pärast, kes käivad laias maailmas ja korrutavad, kuidas meie kultuur ongi meestetantsupidu ja saunad tuletõrjeautos. See jätab mind (ja paljusid teisi) välja! Minu arust on eestlaste umbusk, sarkasm jms nt väga iseloomulik joon ja joviaalsed keskealised mehed justkui purustavad mu enda nägemust.

Lood olid tegelikult lõbusad ja 7 päeva laenutus võiks vabalt olla kuulutatud poole-päeva-laenutuseks. Just nii kiiresti see raamat läks (alustasin õhtul lastele järgi minnes-autos oodates, lõpetasin õhtul tuld kustutades).

Lingikogu, et lugejale ei jääks ainult minu, pettunu, arvustus:

Yksainus, Let’s speak Estonian, Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus, Bukahoolik, Love The World-Tšeburaška, Pomerants, linke FBs, Raamatumaailm, Vaba Eesti Sõna.

PS. Täielikku (tõesti – täielikku) vaikust kogesin mina Otepää-Sihva vahel metsas 1993. aasta talvel suuskadega metsa vahel. Selleks ei pidanudki Lapimaale hõreasustusse sõitma. Ja ma ei tundnud ka ehmatust-hirmu ega vajadust joiguda. Totaalselt eba-ugri-mugri.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 Responses to 61. Rein Sikk “Minu ugrimugri”

  1. Kaur ütles:

    RS on ajakirjanik, kes minu andmetel ei ole ole kirjutanud ÜHTEGI loetavat artiklit. Kõik, mida ma talt seni kohanud olen, on a) hala b) sõim c) sotsiaalporno d) naiivne sõim. Selline prole-ajakirjanik.

    Miks, ometigi, loed sa tema kirjutatud raamatut???

  2. sehkendaja ütles:

    Põhjus oligi selles, et igal pool jäi kiidulaul silma. Ja kui sa seda raamatut loeksid, siis seal ei ole muidugi mingit hala – just selline joviaalne keskiga, “õige eesti mees” vaatab vastu. Sõimu küll ei olnud.

    Aga jah, kahju, et ei olnud see, mida ootasin. Üldse mitte.

  3. Kaur ütles:

    Ma siis lugesin eile ekstra RS artiklit värskes EPL-is. Samasugune hambutu jura nagu tal ikka.

  4. Rein Sikk ütles:

    Tere Kaur. Meeldiv oleks Teiega vestelda ja teada saada, mis on Teie masenduse põhjus? Kirjutaga või helistage mulle ja püüan Teie tusameele talve pisutki leevendada.
    Päiest soovides,
    Rein

  5. Erika ütles:

    Meedias loodud taustsüsteem raamatule viis mind raamatupoes vastava riiuli ja antud raamatuni. Sirvisin aga ei ostnud raamatut. Vastuolu loodud tausta ja raamatu vahel. Tõenäoliselt on see minu probleem. Aga Reinule edu igal juhul! Minu meelest mõistlik inimene ja hea AJA kirjanik.

  6. Kaur ütles:

    Rein, kohtad esimest korda elus inimest, kellele su kirjatööd ei meeldi? Ei usu.

    On veel hulk inimesi, kes mulle – kirjaniku või ajakirjanikuna või muul moel – ei sobi ja keda ma ka teistele ei soovita. See ei ole kuidagi seotud tusameele ega masendusega. Nad (või õigemini nende tööd) lihtsalt ei meeldi mulle.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s