62. Olev Remsu “Mälestused. Moskva. Tartu-Praha”

Peale seda ugrimugri-raamatut tundus Remsu raamat kui pärl. Tellisin selle raamatu juba ammu, kui lugesin ühte blogi. Raamatki oli juba ammu kodus voodi kõrval, aga kiiremad lugemised tulid kogu aeg ette. Seda lugemist ei kahetse sugugi, pigem vaikselt soovitan. (Kusjuures see väljaanne on 2009. aastast – jälle ei ole eriti midagi kuulnudki varem).

Tegelikult on raamatu algusosa Moskvaõpingute aastatest parem (kronoloogiliselt on see hilisem, aga kavalalt ettepoole paigutatud. Välja antud esimest korda 1991 ja 1992, seega äkki siis just sellises järjekorras?). See annab kuidagi hea pildi tollasest Moskvast, rahvaste metropolist, mis oli seal õppinute argipäev. Ja vot palun, soomeugrilast – seal tuleb palju paremini kogu see omapära välja (seostan tahtmatult eelnenud lugemistega). Kasvõi sellest, kuidas eestlasele ei meeldi tipptunnil metrooga sõita. Samuti meeldib mulle, et ta ei pea ennast mingiks ideaaliks, vaid suhtub teatud kohtadel enda tegemistesse ja seisukohtadesse paraja irooniaga. Võib-olla tingib algne ilmumisaasta selle, et (eriti just teises osas) sageli tuuakse välja, kes on eestimeelne, kes parteimeelne – samas on see orgaaniline ja tegelikult kuuluski paratamatult aja kirjeldamise-tajumise juurde. Sageli selgub, et vojennoje kafedras olid inimlikumad tüübid kui mõned wannabe parteijüngrid.

Moskva-osa oli kuidagi mõnusam, dovlatovlik ehk isegi.

Tartu-Praha osas ollakse üliõpilane Tartus, mh Praha sündmuste ajal. (Seega Prahasse sattumine ei ole teema). Siin on kolhoosist, EÜEst, punastest ainetest. Viimases peatükis ka näiteks bridžimängust, mis mulle endale üldse korda ei läinud (kuidas saakski – ma ei jaga bridžist mitte tuhkagi). Samas on üheks ülikoolisõbraks ka Iff – seegi annab asjadele teistsuguse tunde (Ifi tolleaegset välimust teame videodest ja ta on muidu ka tuttav kuju).

Mis ma siin ikka pingutan. Lugege parem lingitud postitust teisest blogist, see on vast parem. Näiteks:

Ei ole nii, et tema “kui loomeinimene” seisab ühiskonnast eraldi/kõrgemal, ja kogu see värk ei lähe talle korda, sest ta on kunstnik. Selliste “kunstiinimeste” mälestusi on väga igav lugeda, vähemalt minul. Lisaks Remsu eriti ei ilusta, ei melodramatiseeri ega tegele mingi kõrgpilotaazhilise hõljukteksti kirjutamisega – ta paneb ikka maamehe kombel asjad kirja, nagu nad olid, vaid harva kumab mullaste tööpükstega tehtud reveransse läbi, aga need tunduvad pigem orgaanilised teksti osad, mitte punnitatud ülevustena.

Kas nii maalähedane oli – lugegu Rein Sikku, näeb maalähedust 🙂 Ja ka Remsu ilukirjanduse suhtes ei oska küll kaasa rääkida – olen lugenud Haapsalu tragöödiat Remsult – see meeldis mulle küll. Ja Liiviteemalist raamatut olen ka alustanud – see meeldis ka. Mingi karikakra-raamatu lugesin kunagi ka läbi – LR – too oli jamps. Aga kohtumine Remsuga 2000. suvel Rannarootsi muuseumi suvekursusel oli ka igatpidi sümpaatne.

Ahjaa – see väljaanne oli paksult trükivigu täis. Keegi oli juba enne mind, pastakas käes, lugenud. Ja imestama pani, et Remsu kirjutas.. bohuist. See sõna tuleb ikka märksa tugevamatest tüvedest… 🙂

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s