63. Sebastian Barry “Salajane käsikiri”

Kuna uue raamatuna ta sarjas välja tuli, võtsin lugemise ette. Muidu hakkas just tekkima jälle lugemisummik, kus ükski ettevõetud raamatutest eriti ei meeldi. See teos on vähemalt sarjast, mis mulle natuke on huvi pakkunud ja sain ikka läbi loetud. Samas ei saa öelda, et oleks ikka väga meeldinud. Ja tähelepanu – kindlasti paljudele just selline meeldibki. Oma olemuselt on see iiri masendus jälle, ma ei jaksa sellist kirjandust eriti lugeda (Angela tuhk on mul näiteks eesmärgipäraselt lugemata). Salajane käsikiri on ju ehk sutsu õhulisem ja ma ei tea, kuidas masendusega võrdluses teistega on. Pealkirja järgi võiks ju arvata, et tegu jälle mingi väga salajase käsikirjaga nagu viimasel ajal kombeks – sedapuhku ei olnud see aga kuigi seikluslikult mõeldud. Pigem kirjutasid kaks peategelast raamatu jooksul märkmeid – Roseanne Clear (McNulty?) võtmesündmustest oma elus ja tema psühhiaater Dr. Grene sellest, mida ta Roseannest teab segunenult enda eluga-abieluga-leinaga. Nimelt on nimetatud Roseanne ligikaudu saja-aastane ja viibinud hooldusasutuses juba ligi 70 aastat. Kummatigi tundub arstile, et Roseanne on pandud “hullumajja” pigem mingitel muudel põhjustel ja et ta mõistus on tegelikult selge. Doktor saab kätte ühe katoliku preestri tunnistuse või kirjutise Roseanne’i elukäigust, mis ei tundu kuigivõrd kokku langevat Roseanne’i enda jutuga. Ainult mõnes osas. Raamatu lõpus ei anta kusjuures kummagi käsikirja tõepärasuse suhtes lõplikku hinnangut – arst püüab seletada, miks Roseanne ühtesid asju võib teisiti mäletada ja seda, miks isa Gaunt on just mõned asjad sisse “liialdanud”.

Lugedes jäi mulje, et kõik on kuidagi nii ebaõiglane (see iiri kodusõja aeg on nähtavasti kogu Iiri identiteeti sedavõrd mõjutanud, et kõik tundub alati nii masendav, must, hirmu ja ebaõiglust täis), kuigi õnneks ei lahata kuigi rohkeid sündmusi ega tegelasi. Põhiliselt ongi juttu Roseanne’ist, tema isast, mingist kahtlasest seigast, kui nende matusekambrisse põgenesid mässulised ja kuidas see nende elusid mõjutas. Lisandub Roseanne’i kui presbüterlase abielu katoliiklikust perest Tomiga ja selle kooselu täiesti ajuvaba ebaõiglane lõpetamine (Iirimaal ei olnud vist kuni 1990ndateni lahutuse võimalust, katoliiklik traditsioon seda ei luba – seetõttu kuulutatu abielu algusest saadik olematuks). Muud sisu raamatus ju kuigivõrd ei olegi – lihtsalt see leppimine maailma ebaõiglusega ja lõpuks sattumine hullumajja. Nimelt sünnib Roseanne’le merevoogudes tõusu ja mõõna vahel laps ja raamatu lõpus on sisse kirjutatud hollivuudi – (ja need, kes ei taha sisu teada, ärgu nüüd edasi lugegu) – laps haihtus sünnihetkel justkui õhku, kuniks sünnitaja ise teadvusetu oli. Doktor läheb lapse jälgi ajama, et Roseanne’le headmeelt teha ja lugeja mõistab juba natuke enne, et ta ise osutubki kaotatud pojaks. Teatud kõrvaltegelase tõttu (mässajad ööl matusekambris) juhtuvadki kõik erinevad asjad Roseanne’i elus (eemalerebimine oma abikaasast, laps, tema käsikirja sattumine siiski doktor Grene’i lauale).

Kokkuvõtteks – oli kuidagi selline piiri peal raamat. Kirjanduslikult justkui oleksid ju mingid otsad mõnusalt lahtiseks või mitmetimõistetavaks jäänud, aga kirjeldused olid siiski väga maised. Sedapuhku tundus isegi, et tõlge häiris (vanameister KristaKaer). Ma ei tea, kas see oli tõlkija või algteksti süü. Mind häirib, kui ma tunnen inglise keelt teksti taga – meelelahutusraamatutes paratamatult tunneb alati – “sa tead, mida ma silmas pean.”

Vikerraadios räägitakse.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s