66. Simon Montefiore “Sašenka”

Ootasin seda raamatut raamatukogu järjekorras mitu kuud (augusti algusest saadik), põnevusega. Ja täitsa tore vanaaegne romaan tundus olema algul, selline eepiline romaanikunst (kuigi pärineb 2008ndast).(Ootasin ka Sofka Zinovieffi Punast printsessi, aga too ei edenenud miskipärast – mingi madalseis oli lugemises vist). 

Esimene osa: oktoobrirevolutsiooniaegne Peterburg, loomulikult külm talv ja kõik muud sinna juurde kuuluvad klišeed – kasukad, samovarid jms. Noor tütarlaps, kes on kõrgklassi perest, kes on äärmiselt palju lugenud ja kes muutub oma tagaotsitava onu mõjutusel bolševikuks. Revolutsioon. Inimeste tapmine – tütarlaps leiab, et revolutsiooni altaril ei ole ükski ohver liiast, lisaks on bolševikule üritus tähtsam kui perekond (bolševikul ei olevat perekonda!). Loed ja loed, näed seda valu ja ebaõiglust ja mõtled, et näed, kirjanik kasutab noort ja kogenematut tütarlast (nagu Remsou kasutas külaidiooti Haapsalu tragöödias), et näidata, kuidas mõne naiivsetes silmades oli kõik siiski õigustatud jne.

Algab teine osa – 1939. aasta, Moskva ja daatša seal lähedal. Umbes 200nda lehekülje juures muutub kõik äkki tõsiselt vastikuks. Aega on tõstetud kahekümne aasta võrra, aga tegelaste karakteriarengud lähevad edasi täpselt samast kohast. Ainus vahe – Sašenka on ühe talupojast töölisega-parteilasega abielus, mees on kõrgel kohal ja naine – kõrgest juudiperekonnast pärit intellektuaal – on naisteajakirja peatoimetaja (teemadena arutleb enamasti tantsu ja džässi üle) ja tal on kaks väikest last – poisi nimi on Karlmarx, hüüdnimi Carlo, kuskil kolmeaastane ja tüdruku nimi on Volja – tahe – kuigi teda kutsutakse… Lumehelbekeseks!!!! Snegurotška!!!! (S.t. mitte nende pärisnimede kuivõrd hüüdnime kohta on mul ütlemist). Selline tunne, et nõmedamaks minna ei saa. Siis käib vahepeal külas Stalin, positiivne kangelane läbi raamatu, kes on suur lastesõber. Positiivsed tegelased ongi positiivsed, negatiivsed – negatiivsed. Kummaline on, et Sašenka – tõeliselt haritud inimene – on kõik need aastad suutnud lihtsa vabrikutöölisega ja viinavõtjatega rahus elada, on õnnelik, mees on (kodus) kaasaegne lastesõber, mitte sugugi range nõukogude mees, nagu hiljem selgub, tegeleb tööajal ja -öödel inimeste põrmustamise ja ülekuulamisega ja muud sellist. Et karakterina ei ole Sašenka kuigivõrd küpsenud võrreldes oma 16-aastase minaga, alles esimest korda tol õhtul hakkab vaatama, et ühised huvide mehega justkui puuduvad. Kui esmalt räägiti seal 1939. aasta datšas lapsehoidjast, autojuhist, ameerika külmkapist ja muus sellisest, mõtlesin ka, et näed – hakkavad välja tooma, et tegelikult ei muutunud miski ja bolševikud elasid edasi nagu härrasrahvas, ainult et kommeteta. Aga ei – selgus, et see ei läinud tegelikult miskitpidi Sašenka seisukohtadega vastuollu, vaid ta leidiski, et on sellise elu vabalt ära teeninud.

Pisiasjad on … kirjutatud siiski inglase poolt. Juba ainuüksi see, et neljakümnele läheneval Sašenkal, nõukogude naisel, on kolmeaastane ja kümneaastane laps – nähtavasti tundus kolmenkümnendate Venemaal 35-36-aastane sünnitaja ikka pigem vanaema vanuseklassis olevat. (Viidates K kommentaarile: jah, ma usun, see võis veel ok olla). Või kas Nõukogude Venemaal soositi siis oma endise nime – seda enam, et see oli juudist suurvabrikandi nimi – allesjätmist peale abielu? Eriti, kui tegemist oli üliagara bolševikuga? Sašenka on igatahes Zeitlina-Palitsõna. Või jälle üks suvaline lause: ema õhkab, et suveks läheb tütar Artekki ja saab lõpuks ometi kaela panna ihaldatud kaelaräti! No tule taevas appi – pioneerilaagrisse said siiski ju (eesrindlikud) pioneerid, ega see ei olnud pioneeriks võtmise koht. Mis seisus ja kas üldse oli Artek 1930ndal aastal, ei ole enam minu teema.

Armulugu – täiesti out of context – no raamatu tõepärasus, usutavus – väheneb veelgi. Kuigi nähtavasti saab mõne lugeja jälle juurde, kui seksistseenid sisse kirjutad. Ja teate mis? Selgub, et TÕESTI SEE osa ongi kogu perekonna ja lähedaste hukatuseks! Sest teate mis? – Stalin isiklikult (kes oli mäletatavasti tohutu moraali- ja lastesõber*) ei sallinud sellist kombelõtvust! (See tuleb välja päris lõpuks, nii et esialgu ikka mõtled, et kogu see seksivärk seal keskel oli lihtsalt hea võimalus perekond vahele võtta lõpuks. Aga kokkuvõtteks oleks justkui see siiski olnudki the reason.) Kui on olemas ülibolševistlike vaadetega ja kindlameelne naisterahvas, kes on kogu oma elu üles ehitanud pigem seltsimehelikkusele – korratakse, et ka abielu lihtsalt juhtus, kuna bolševikul ei ole aega selliseks jamaks nagu romanss – ei ole võimalik, et ühe pilguga muutub selline inimene mingiks meelaks nümfomaaniks. Samuti oli ülimalt ebatõenäoline, et tol ajal naisterahvas (sellisest seisusest, taoliste kommetega) istub nagu tänapäeval juhtub kuskil silla ääres trepil maas. Sukkade ja seelikuga. Mkmm.

Kolmas osa toimub 1994. aastal erinevates kohtades – Kaukaasias mingis külakeses, Tbilisis, Moskvas ja – väga arusaamatu, miks – ka Londonis. Nimelt on Londonis üks vanadaam Roza Getman, kelle poeg Paša on juhtumisi vene oligarh ja kes poja rahadega palkab ajalootudengist Katinka enda perekonnaajalugu uurima. See osa on üles ehitatud iseenesest tänapäevase poppstiili kohaselt – et uuritakse mingit vana lugu, liigutakse arhiivides, ostetakse ära arhivaare, leidub mingi vanamees, kes tegelikult ka ise kõike teab, aga ei ütle sõnagi, vaid ajab mõistujuttu. Eraldiseisva raamatuna oleks mõnes mõttes täitsa ok olnud. Loomulikult uuritakse ju seda, mis sündis kahe esimese osa jooksul ja lugeja saab juba alguses aru (peab lihtsalt arvutama, kes on vastavas vanuses), et Roza ongi Snegurotška. Ja tegelaste seast vanuseliselt Carlot otsides – jõuamegi Katinka enda isa juurde. Seega see suur üksteise leidmine raamatu lõpus on küll põnev, aga noh, eks ta läbinähtav oli. (Samas see ei ajanud ärritusest karjuma nagu vahepealsed osad, eriti 1939. aasta, mis oli nii või naa vastik ka – puhtobjektiivselt vaadatuna).

Kummaline on see, et autor tahab justkui kogu sajandit panna ühe perekonna lukku ja tal on vaja ühenduslülisid, kes oleksid kogu tegevuse vältel elus. Seega leiab Katinka muidugi üles grusiini – kunagi noore ja ilusa Irakli Satinovi (venestatud nimi), kes mingis mõttes perekonna päästis, aga teises mõttes nad ka hukule määras, et mitte oma peret ja lapsi ohverdada. Irakli oli minu arust sutsu vanem kui Sašenka – Sašenka oli aga sündinud minu arust 1900. Ligi saja-aastaseid on varemgi kohatud, kel mõistus selge. Miks siis mitte. Aga kummaline on muidugi see, et siis leitakse veel Gruusiast üles Sašenka endine hoidja, kes pidi ju ometi olema Sašenkast vanem – järelikult 1994. aastal siiski üle saja? Ja vähe sellest, et talgi on mõistus selge, vähemalt päevasel ajal – ta mainib (milleks seda sisse oli vaja kirjutada?), et annab veel praegugi inglise keele tunde! 😀

Pikaks venib. No igatahes järgi mõeldes oli selles raamatus ka moraal. See on siis midagi sellist: paha nõukogude aeg tegi kõigist inimvared ja petturid, kui oma perekonda ohtu seada ei tahtnud, pidid kellegi teise perekonna või osa sellest ohverdama. Nõukogude aeg tegi enamusest altkäemaksuhimulised sulid. Ainus, kes selles maailmas ei murdunud, oli lapsehoidja preili Lewis Inglismaalt, hüüdnimega Ljalja. Ja veel: seksuaalne lodevus hukutas ka kõige aatelisema bolševikupere. Ja sinna juurde on siis segatud pildikesi reaalsusest (koledad ülekuulamised, piinamised, meetodid jms). Ja mulle jääb arusaamatuks, kuidas (ja miks?) see Roza Londonisse satub, kui Paša on “vene oligarh” – teadupoolest uue aja samasugused sulid nagu tol ajal olid teised. Kuidas sellel imeheal Rozakesel siis selline Pašake kasvas? Sest Pašake on tegelikult päris leebe tüüp, kuigi keevaline. (Meenutab filmi Kirjad Juliale – seal oli ka vanadaam ja selle lapselaps). Et selline naiivseke raamat oli… liiga palju oli tahetud kokku suruda. Nagu Venemaa kohta kirjutatud OksasePuhastus, aga sisse on tõmmatud siiski Suur Venemaa ja Päriselt eksisteerinud inimesed – see juba seab teised nõudmised. Tsiteeriksin rõõmuga AhtoMulda:

No tämit. Muld ei saa aru, mida kuradit on vaja kirjutada raamatut noore naise arengust ja elust revolutsioonijärgsel Venemaal, kui sa oled täitsa normaalne ajaloolane? Montefiore ju ometi on normaalne ajaloolane? Üks parimaid? Mida ta siis jaurab? Aega jäi ilgelt üle või? Joogu parem spetsialistidega pudelike viina ja hammustagu peale, eks ole? Ei saa, sest nüüd on vaja kirjutada mingist kuradi väljamõeldud tšikist? Täiesti vale ajajaotus, mida su ema oleks öelnud? Mis kuradi armastus, sõprus ja reetmine? Surgu ära. Muld tsiteerib Ahmatovat: „Saage ometi aru, et meie maal ei lasta lihtsalt elada. Mitte karistuseks, vaid niisama, mitte millegi eest!“

Ideoloogiline fanatism on alati ohtlik.

Kirjanik räägib:

Ka Õhtulehe raamatublogis kirjutatakse siiski suhteliselt positiivselt.

* Veel raamatu lõpus on nt lause: “Hiljem taipas ta, et see oli Stalin, ja Stalin ei unustanud kunagi vähimatki heategu.” (lk. 462) – seetõttu pääses Sašenka isa, juudist suurvabrikant Samuil, surmamõistmisest ja saadet sunnitööle. Oli kunagi rõugearmilisele noormehele peavarju pakkunud Gruusias.

Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 Responses to 66. Simon Montefiore “Sašenka”

  1. kaur ütles:

    Sattusin kanaleid klõpsides vene armastusfilmile. Mõisaromantika. Valgetes kleitides inglinäoga preilid haudumas naiivseid võrgutusplaane, veidi robusted, ent avara südamega vene mõisnikud, stseenid kaunite interjööridega.

    Ja siis tõttab preili oma esimesele kohtingule. Malbe hommikune valgus, udu… ja kahel pool – kolmemeetrised Sosnovski karuputke metsad.

    Venelased suudavad ikka igale asjale oma vindi peale keerata.

    Mitte et see Montefioresse puutuks.

  2. Kirsti ütles:

    Ma vaidleks Sulle selles 30ndate kujutamises vastu. Montefiore tunneb ikka ajastut üsna hästi, tgemist on ka väga hinnatud ajaloolasega. Ja Karlmarx ja Volja, no hullemaidki nimevariante pandi N.Liidus lastele. või Eestistki Fidelist inspireerituna Fidelia.. et sellest kommentaarist ma ei saanud nagu pihta 🙂 Teiseks: nime jätmine oli täiesti võimalik. eriti 20ndatel, vabaabielu, vaba koosoelu oli ikka väga soositud ja tavaline, eriti veel selliste bolševike hulgas. Ja ta ju ei armastagi oma talupoega-töölist enam 🙂 Minu mälu järgi – lugesin raamatut juba ikka mõnda aega tagasi – oli ta pigem talle tänulik ses ema surma juures osutatud toes, pluss noore romantika.
    Veel: need 20ndates sünnitamised tulevad ikka pigem peale II MS. Eestiski on 1930.40ndatel veel väga tavaline 30selt sünnitamine (rääkimata ka nt 19.sajandist). Seda statistikat teab muidugi Su õde paremini 🙂 Ja pioneeriks võtmine/astumine on ka läbi kümnendite olnud erinev.
    Sorry, professionaalne kretiin sain must võitu..
    Aga jah, ma sain aru, et Montefiore on päris palju kasutanud 94. aasta ja arhiivi töö puhul vägagi oma kogemusi Vene ja Gruusia arhiivides 🙂
    Veits naiivne ehk tõesti oli raamat üldiselt.

  3. Karin ütles:

    No ma ju tegelikult selle populistlikkuse ja naiivsuse eest hoiatasin ka 🙂 Et nagu oleks kooliõpik Venemaast huvituvale õhtukoolis käijale 🙂
    Aga fakti(vigu?) oli teisigi. Nt see laste passide teema. Meie ajal küll ei olnud lastel isiklikke passe (aga seal oli).
    Siiski mulle meeldis 🙂 Kogu ilgusele vaatamata 🙂

  4. sehkendaja ütles:

    Ma olen nõus nende ajalooliste täpsustustega (v.a. see, et too konkreetne bolševik, kes põlgas ära oma isa, oleks tõesti mingil põhjusel tahtnud oma isa nime juurde jätta). Aga mind justkui häiris see, et 1917-1939 Sašenka nii ignorantne oli – ta oli siiski väga haritud. Ja oma idee eest väljas. Aga midagi pidi ta ju märkama? Ta pidi siis enda tõekspidamiste vastu minema, kui endale lapsehoidja, autojuhi ja ameerika külmkapi hankis? (Ses suhtes mulle meeldis pigem Jung Changi “Metsluiged”, kus tegelikult oli näha, kuidas inimesed tõesti uskusid kommunismi ideesse (võrdsus, solidaarsus!) ja kannatasid selle nimel. Ja märkasid, et mitte sugugi kõik ei olnud idee, vaid parema ja upsakama elu eest väljas. Ja kannatasid piinamisi ja nii.

    Pioneeriks võtmine – jah, meidki võeti 10-aastaselt ja too Lumehelbeke oli seal just 10-ne. Aga et “lõpuks saab Artekki, et punane kaelarätt kaela saada”…. Ma ei tea ikka. Artek oli hiljem sümbol – aga kas ta siis oli algul parteilaste laste pioneerilaager, kus löödi repse pioneerideks? Ja mis naiivne 10-aastane – nagu mingi beebifraaside kogum, selline üheülbaline ja puha. Ma olen täitsa nõus, et Montefiore võib olla ääretult tark ajaloolane, aga romaanikirjanikuna sakkis ikka täiega – just karakterite usutavus ja areng oli täiesti puudu.

    Jah, neid arhiive ja asju ta tundis, näha oli. Piinamismeetodeid ja vanglaid ja protokollide žargooni. Aga. (Aga ja aga kogu aeg).

  5. sehkendaja ütles:

    Kaur – mulle meenub millalgi aastakümneid tagasi nähtud väliseesti film “Tiina” – me oleme omaenda Tiinaga ka nii harjunud… Seal olid eesti metsad sellised harvade suurte pöögitüvedega laaned ilma alusmetsata… 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s