71. Nikolai Baturin “Noor jää. Armastusromaan”

See raamat on originaalis ilmunud 1985. aastal (sestap mind imestaski, et raamatus oli kirjas 2009 – sama aasta, mis Delfiinide tee – et kuidas ta nii produktiivselt oleks suutnud kaks tugevat raamatut ühe aasta jooksul kirjutada?). Baturini kodulehel on autori märkena kirjas: “Romaani «Noor jää» põhjal on kirjutatud filmistsenaarium «SUVETUISUD», mis koostöös režissööri Grigori Kromanoviga oli valmis filmimiseks, kuid nõukogude-aegne kinotsensuur GOSKINO keelas selle ära «kui amoraalse, noorte massidele vaatamiseks mitte soovitatava». Filmistsenaarium «SUVETUISUD» (nii eesti kui vene keeles) on vakantne ja ootab oma T e g i j a t.”

Niisiis taas Baturin ja tema luuleline uudiskeel. See on puhas maitse asi – võib juhtuda, et mõnda inimest häirib selline… “ilutsemine”. Künstler kirjutanud kord Postimehes sedasi:

Baturini vägitegu seisneb selles, et ta igal leheküljel (nagu nööri närides) suudab sulle tõestada, et jama ei tähenda alati jamamist, kuid raamatut kinni lüües sa ikkagi ei tea, miks üks kirjanik nii rasket teed peab käima. Lugeda on raske. Kirjanik kantseldab. […]

Baturin on tohutu sõnateadvusega inimene, ta asub kusagil eemal oma olemises ja lausa keedab keeli. Halb on see, et kirjutades ta alul annab sulle esialgse sõnastiku kätte, ent unustab seda vajalikul määral täpsustada.

«Keskmist lugejat» ei ole kindlasti olemas, niisiis ei tähenda tegelikult midagi see, et ma naudin Baturini sõnastusi. Ta uurdleb murdeis ja murrakuis, eestistab sundimatult võõrkeelendeid, seostab sõnavälju nagu noor jumal, liidab ja lahutab, produtseerib uudissõnu ja -tuletisi.

Madalapalgaliste sõnaraamatukoostajate jaoks on ta teosed ehk isegi tapvalt «rasvased».

Mulle meeldib. Praegusel eluperioodil igatahes küll (ja Karu südant lugesin ju 20 aastat tagasi – toona meeldis ka). Raamatu algus kõlab sedasi:

Teel ei olnud algust ega lõppu – üksnes kulg. See vonkles vooremägede vahel, tõstes siin-seal tolmulippe, saatjaks kord hämune päike, kord rübelev lõoke. Tee viis hommikust õhtusse, vältimata ööd, ja need, kes seda tundsid, ei kiirustanud kunagi ega jäänud ka kuhugi hiljaks. Seal, kus sünk asfalt katkes ja hele liivatee edasi kestis, tundsid jalad vaid kergendust; rattad aga veeresid tasem – rumaltuttav aeg ja kihutlev elu langesid sel ahtal vooreteel äkki õigesse rütmi. (lk. 5)

Seega mulle juba a priori sümpaatne loodusmiljöö, maaelu kirjeldus. Edasi aga lugu – see on justkui skemaatiline ja ajab segadusse. On üks perekond, sisse astuvad järgemööda erinevad jutustajad – vana mesinik Aspe, tema naine Meene, nende poeg Jürgen, tolle naine Mae, viimase abielueelne tütar Kildu, ühine poeg Vahur, naabripoiss, kes muutunud pea oma pere liikmeks ja Kildu parimaks sõbraks – Elmer jne jne. (Kummaline, et sisse astuvad hääled kuuluvad ka kahele õpetajale, kahele klassivennale – seda enam, et klassivendade “hääl” on tegelikkuses justkui kogemata “sama luuleline”, mistõttu kuidagi ei haaku õigesti). Kõiketeadev jutustaja vaheldub tegelaste häältega, kõikide tegelaste häältega (ka piimanaise omaga). Aga mitte see ei aja segadusse, et kõik need inimesed räägivad.

Tegemist on justkui ideaalperega. Mesinikega. Vana Tarutark Aspe – läbi aegade tarkuse kehastus erinevates ilukirjandusteostes. Jürgen ja Mae – kõige harmoonilisem paar. Kildu ja Elmer – kasvanud ideaalse isakuju Jürgeni kõrval ja temasse väga kiindunud. Kõik justkui imeline. Siis aga selgub (juba raamatu algul), et 17-aastane Kildu vaatab Jürgenit juba teise pilguga kui isa – noore tüdruku armastus on Jürgenile väga võõrastav ja tekitab loomulikult kogu peres probleemi. Ja alevikus. (Algul oli mul raske tegevust ajaliselt kuhugi paigutada, aga ilmumisaasta 1985 aitab natuke siiski kaasa – arusaadavalt on tegemist ühismajandiga, kolhoosiajaga, aga Valdholmid peavad ise mesinikutalu, peamaja kutsutakse häärberiks – see on ajatu lisand. Kuivõrd see juba 1980ndatel võimalik oli, ei teagi. Naabrimees kasvatab nelke – seegi tundus esmalt kummaline, aga 1985ndal siiski mitte). Ja kõik laguneb koost. Mae läheb sõnatult koos Vahuriga ükskord lihtsalt minema – Kildu on oma sünnipäeval kõigile teatanud, et ta ei lähe konservatooriumisse (lauluõpetaja suur lootus), vaid jääb tallu, kuna “armastab mesilasi”. Ja mesilastaru ei salli kahte ema. Kusjuures – Kildu ja Jürgen hakkavadki põhimõtteliselt kokku elama. Elmer jääb pika ninaga, kuigi on Kildusse endiselt armunud. Oma sünnipäeval kingib talle roosi, lähevad jõe äärde noorele jääle ja Elmer upub – aga Kildu ei päästa teda ka.

See sisu ajas segadusse. Kogu ilu juures – kuidas selline täiesti ebaloomulik süžee? Ja segaduses lõi selgust kirjaniku järelsõna:

Mõistagi ei ole see armastusromaan. Pealkirja allvihje on vaid paradoksaalseks šifriks romaani peitsisu juurde, et käsitleda veel eelpool algust, tundevallast olemuslikumat ja olulisemat sfääri – inimmoraali, seda kummalist, individualiteedile asendamatut, bioloogilisest seisukohast täiesti otstarbetut eetilist kompleksi; MORAALI, ilma milleta suurimagi alibiga armastus ei kuulu inimtunnete valda, vaid on animaalne. Need sisemised seadused ja sätted – võtmata kohustused ja andmata vanded – ei ole arutlemiseks, kohandamiseks, vaid tingimusteta täitmiseks. Ilma hinge konstitutsioonita, moraalita olemine on ego-eksistents, see tähendab – mitteelu; seda tuleb varem või hiljem tõdeda. Mõnede inimkalduvuste ja omaduste puhul on parem see, et neid kunagi pole olnudki, kui see, et neid enam ei ole. Moraalita jäämise sümptomid on teistsugusemad kui kehatõve puhul: üldseisund on rahulik, enesekaotusele eelneb hobusekaotus (Jürgenil). Või: üldseisund on ärev, enesekaotusele järgneb osaduseta, ent teadvustatud mõrv (Kildul). Ja siiski pole esitatu mitte moraalitee – mees teab, mida ta ei tea; naine ammugi. Lähtudes tundeloogikast, mis on samuti olemas, leiab südameteleastuja oma õnne tipult tühja koha. Niipalju on see siis ikkagi armastusromaan. (lk. “205”)

Seega siiski läbi ja lõhki konstruktsioon-lugu, millega tahaks justkui näidata, et inimeste elus tegelikult ei tohiks selline asi võimalik olla. Või on?

Kogu raamatu vältel jääb ju juskui mulje, et inimelu võrreldakse mesilaste omaga (ja nt. Mesilaste salajases elus see toimis ka), siin aga lisatakse see inimlik moraalidimensioon justkui juurde. Sellegipoolest tsiteerin Tarutarga toostikõnet (lk. 111-112):

“Minu poole, lapsed, ei maksaks teil vaadata rohkem kui metsas kaja poole – kes oli meie hüüdja, ei tea me kadudeski,, Tean vaid mõnda mutukat ja tiivulist – mesilinde, ei rohkem. Kõigel on oma koht, kõigil oma tee… See, mis kord on läinud liikuma, läheb omakulgu. Käsi, mis koorib pajuvitsa, on saatus – tunnetame vaid üksteise läheduses õrna rebeneva lehe lõhna… Joogem, et nemad jääksid terveks!”

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s