Tegemist on sedapuhku siis kiidetud ja pärjatud raamatuga, milles sihtrühmaks olla (ja seda tuleks seega juba varakult mainida) “older children” või “young adult”. Ses suhtes tõesti nõus. Kui lugeda raamatu kokkuvõtteid, siis saame teada, et raamat räägib ühest tüdrukust Natsi-Saksamaal aastatel 1938-1943. Veel saame siit- ja sealtpoolt teada, et tegemist on “raamatuvargaga” – tüdrukule meeldivad raamatud, aga tal on neid loetud hulk (esmalt esimene, Hauakaevaja käsiraamat, mille ta venna matustel maast korjas, hiljem veel paar-kolm). Kolmandaks: raamatus on raamjutustaja – Surm. Mõnes mõttes tundub, et seda kõike on liiga palju, teisest küljest – eks ta ju annab raamatule põnevust juurde, eriti oma sihtrühmas.
Aidi Vallik (kes sattus raamatust täielikku vaimustusse ja soovitas seda ka oma blogis, mis ajendas mind lõpuks ka raamatut laenutama), kirjutab sisu kokku võttes ka nii: “Peategelaseks on saksa tüdruk Liesel Meminger, kes aastatel 1939– 1943 kaotab jupphaaval kogu oma maailma. Kuid ta võidab oma valdusse sõnad.
Ja millest see raamat räägib? Eelkõige sõnadest, elust ja surmast, inimeseks jäämisest, inimlikuks jäämisest. Lugudest ja nende tähendusest inimese hingele. Vägivallast ja teisest vägivallast. Leinast. Näilisest ja tegelikust. Süütundest. Väikestest lihtsatest inimestest suurte ränkade sündmuste sees.”
Lugema hakkasin teel Tallinna, bussis. Selle ajaga lugesin läbi ca 170 lk (kokku on raamatus 576 lk hõredas kirjas), seega läheb ruttu. Kohati tundus, et kirjutajapoolselt olid kasutatud vaatenurgad liiga täpselt konstrueeritud – lugesid justkui konstruktsiooni. Samas ei saa salata – lõpupoole, kui otsi juba kokku sai tõmmata, läks asi päris emotsionaalseks ja selles osas leevendas tekkinud kriitikat. Kriitika seisneski pigem selles, et ma ei tundnud ennast päris sihtrühmana (Harry Potterite puhul ma sellist tunnet samas ju ei tundnud… :)) ja kohati tunduski lihtsakoeline.
Aga seal oli tõesti mitmeid toredaid ja ilusaid kohti, hetki, mille kirjeldust oleks tahtnudki rohkem, sügavuti jms. Ja need kohad olid ju olemas, seega midagi halba selleski ei olnud. Oli mitmeid värvikaid tegelaskujusid, samuti väga sümpaatseid ja kenasid inimesi. Mõtlesin kusjuures suhteliselt algusest saadik, et selline Kõrrekese-taoline lugemist armastav noor inimene võiks seda kindlasti lugeda, temale tõesti soovitaks lausa.
“Raamatuvargale” omistati 2007. aastal prestiizikas Michael L. Printz Honor Book tiitel. See raamatutõlge on ka saanud Paabeli Torni auhinna. Kirjanik (Austraaliast, juurtega Austriast) räägib oma raamatust ja selle saamisloost siin (suurte inimeste lugude kuulamisest sündinud raamat):
Fan-made trailerid:
SEHKENDAMINE 
“Fanmade trailer” ehk siis filmi siiski pole. Kuigi treiler on päris hästi kokku pandud teiste filmide katkendite abil.
Tervitused. K
Ma kahtlustasin ka, aga ei olnud aega täpsemalt uurida. Samas – ma usun, et see film tuleb ka peagi.
Ma võtan selle lause siis maha ka.
Aitäh, väga huvitav blogi! Sattusin siia, sest viidati meie kirjastuse raamatutele, aga siin on väga palju muud sisukat lugemist ka. Isegi ühe jõulukingi(raamatu) mõtte sain siit, või kaks.
Tänud!
Raamatukogus oli see raamat 7.-9. klass. Ma ei tea, mulle tundub küll vara.
Samas see konstrueeritus kindlasti noorte peal töötab, ma usun küll. Mulle endale tundub hetkel see teema nii jube, et ei tea, kas jaksan lõpuni lugeda, kuigi stiil sümpatiseerib (ka just sihtrühmale mõeldes).
Sisu ei olnudki ju teab mis kole – oleks võinud kordades hullemini minna. Seega ehk siiski.
Pingback: „Raamatuvaras” pühapäeval, 24. jaanuaril kell 11.45 TV3s | Loe seda, mida Sa filmis ei näinud