75. Olev Remsu “Minu Neenetsimaa”

alapealkirjaga: Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata.

Nonii. Selle raamatu siis koguni ostsin, kuigi enamasti laenutan. Mõjuvaks teguriks Remsult viimati loetud raamat ja positiivsed muljed. Oeh, kui alt vedasid! Seda enam, et kui selles sarjas kirjutab juba “päris kirjanik”, oleks oodanud tõesti midagi hoopis muud. Ma ei tea. Mõnes mõttes oli nagu mälestuste- ja reisiraamat, teiselt poolt aga kirjutatud kui ilukirjanduslik raamat ja kolmandast otsast – ei mõjunud ei üks ega teine. Kahjuks.

Kirjanik ise tutvustab asja sedasi:

1961. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll.

Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil.

Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus.

Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.

See kõik on väga intrigeeriv, aga sedapuhku tundub taas, et rohkem räägitakse endast, tahetakse märku anda, kui “mitte-punane” ja “parteivastane” Remsu ise oli, kui nõmedad olid kõik sealsed korruptandid ja kui imelised kõik tõelised neenetsid, tundraneenetsid. Kuigi raamat seguneb mitmel puhul mingite unenäoliste seikadega, mis on nähtavasti juurde poogitud teiste teoste põhjal, ei teki seda unenäolist tervikut – minu arust ei teki midagi. Täiesti harukordselt lugesin seda raamatut ääretult kaua, lihtsalt nii igav oli. Vastu igasuguseid ootusi! Nii kahju, tõesti.

Järelsõnas on ta allikatena ära toonud veel kolm raamatut, mida tasuks ehk siis selle peale/ette/asemel lugeda. Neist kaks esimest ei pretendeeri ka kindlasti ilukirjanduseks – seega ei teki lõhet ootuste ja reaalsuse vahel.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to 75. Olev Remsu “Minu Neenetsimaa”

  1. Kirsti ütles:

    Liivo filmid siis ka siia juurde! Liivo Niglas “Brigaad” ja “Jüri Vella maailm” . neenetsitega tutvumiseks.

  2. sehkendaja ütles:

    Tänud vihjete eest!

  3. ritsik ütles:

    ma ka võtsin ette aga nõrkesin viimase neljandiku peal, kui lollakas Mammmut aina patras ja patras… Mind häiris, et raamatul pole justkui tänapäevaga pidepunkti: tegevus toimus aastaid tagasi aga tekkis küsimus, kuidas praegu seal eluolu on, parem või veel hullem.

  4. sehkendaja ütles:

    Ma saan aru, kui olekski siis lähemalt kuidagi asjast, tsaarpommist, ükskõik millest. Aga kogu jutt käis sellest, kui toredad on ühed ja kui nõmedad on teised ja vaadake, et te Remsut venemeelseks ei pea…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s