1. Wolfram Fleischhauer “Kolm minutit tegelikkust”

ehk Tres minutos con la realidad. Saksa keeles kirjutatud raamat ja see Piazolla lugu, millele pealkiri viitab, on tegelikult hispaaniakeelne, kuigi originaali pealkirjas saksakeelsena. Samas – ingliskeelne versioon on välja antud nime all Fatal Tango – täiesti mõttetu ja eemalepeletav pealkiri. (Siia lingitud lood on olulised oma muusika tõttu – neid muusikapalasid märgiti raamatus ära, neil oli oma osa. Kui aga videodes on mingid süžeed või tantsuseaded, siis raamatuga need seotud ei ole). Raamatu on välja andnud hoopis Martin&Kaja tangoklubi. 🙂

Lugesin selle raamatu kohta minu mäletamist mööda Raamatumaailmast, keegi väga kiitis. (Aga samas ei ole see minu puhul mingi kindla peale minek, pigem ikka vastupidi). Nüüd sain ise kätte ja… no oleks ühe hooga läbi lugenud (ja tegelikult peaks see veel 2010. raamatute hulka kuuluma), kui oleks aega olnud, täiesti ebatavaliselt katsusin isegi vana-aasta-lauas lugeda ja kui uus aasta oli saabunud, läksin kella 1 ajal voodisse ja lugesin veel veerand neljani, et läbi saada. Läbini paeluv raamat. Minu jaoks olid pea kõik vajalikud komponendid olemas – veidi detektiivromaani moodi (kuigi uurijaid ei olnud, vaid peategelane Giulietta uuris asja ise), armastus, kirg, siis veidi teadmisi tangost, Buenos Aires, teadmised Argentiinast ja selle lähiajaloost (pean tunnistama – ei tea ju mitte midagi) ja (kas tohiks ette öelda?) – õnnelik lõpp. Stiil meeldiv, tõlge hea (Katrin Kaugver). Ainult kirjašrift on kuidagi ebamugav. Soovitan.

Sisu on selgitatud kokkuvõtetes sedasi (ja seda teadsin ka mina ette, seega oli arvata, kuhu poole lahendused liiguvad – kuigi mitte detailides ja detailne lahendus võib tunduda kummaline ja äkki isegi vastukarva. Kui aga ette aimata ka ei taha, pole mõtet ka sisukokkuvõtet lugeda): “Tantsukunsti kaks vastandit – klassikaline ballett ja argentiina tango. Astor Piazzolla hingekriipiv muusika ja miltaarsüsteemi kuritegude jäljed Buenos Aireses. Üks ebatavaline armastuslugu, mille taustal põimub lahti ajalooline tragöödia sõjaväelise diktatuuri ajal toime pandud kuritegudest Argentiinas, kus mõrvati ja jäi kadunuks ligi 30.000 noort inimest. 70-date aastate saladus, millest kogu ülejäänud maailm teadlikult mööda vaatas ja millest ka täna veel väga vähe teatakse.”

Sedapuhku tundus tangost lugemine ka nagu mõnes teises heas raamatus muusikast lugemine – ei olnud sugugi igav, kuigi tantsu ju ise ei näinud ja pooltest asjadest aru ei saanud. Raamat algab Giulietta isa tunnistusega politseile, kuigi ta keeldub tütre nimel süüdistuste esitamisest 23-aastasele Damiánile, tütre argentiinlasest armsamale, kes ta, nagu näib, põhjusetult “läbi peksab” ja tooli külge seob. Seega oleks raam nagu antud – 19-aastane Giulietta (Julia, Julian, Juliana – kõik need nimed on raamatus tähtsad, minu arust ka seos Shakespeare’i Juliet’i ja võimatu armastuse vahel) hakkab Damiáni jälgi ajama, sõidab ülepeakaela Argentiinasse teda otsima. Aasta on 1999 (raamat originaalis välja antud 2001). Järk-järgult lahendavad nad mosaiigitükkidena Damiáni saladust, aga need tükid ei vii ikkagi veel kuhugi. Kui tundub juba, et raamatu sisu põhiosa on möödas, hakkab asju selginema (ja seda on ju lubatud ka sisukokkuvõttes, et mingi seos leitakse); kõige lõpus – nagu filmis Kontsert see imeline kontsert – tantsuetendus, kus Giulietta soolot tantsib ja ovatsioonid ei taha lõppeda.

Damiáni tantsustiil on ka omapärane – ta lõhub tangomustreid ja asendab need täiesti ebatraditsionaalselt uutega. Kui mosaiigitükkide uurimisel selgub, et mees on käinud mingis erilises eliitkoolis ja olnud reaalainetes veel eriti osav, leitakse lõpuks seos tangotantsija ja matemaatika, tema positisioonide ja sammude ja šifreeritud salakirja vahel. See kõik on väga põnev. Ehk ei olegi mõtet rohkem kirjutada.

(Need olid: Libertango)

(Milva: Piazolla – Preludio para el año 3001)

(Escualo)

Giulietta ema ei taha eriti, et tütar sellise kontimurdva “hobiga” tegelema hakkab nagu balletitants, isa seevastu julgustab teda ja kaitseb ema ees. Ema ütleb:

“Igal lapsel on õigus lapsepõlvele.”

“Ja igal andel on õigus puhkeda.”

“See on SDV mentaliteet. Saavutus. Saavutus. Saavutus.”

“Ei. See on loodusseadus. Kui tahad viiulit mängida, siis peadki viiulit mängima. Ja sa pead seda tegema õigel ajal ja piisavalt sageli, muidu on targem asi kohe sinnapaika jätta. Kogu see teie siinne autoritaarsuse vastu suunatud hipivärk ja spontaansusejkutt oli ju ehk väga tore, aga ega sellest peale masendunud ülikoolinõunike ja mõne ilma lipsuta parlamendiliikme suurt midagi välja ei tulnud.” (lk. 29)

Anekdootlik tsitaat:

“Kuidas sooritab argentiinlane enesetapu? Ta ronib oma ego otsa ja hüppab alla.” (lk. 59)

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s