2. Carlos Ruiz Zafón “Ingli mäng”

Milline barokk! Milline kompott! Tõesti, ainult hüüdlauseid jätkub selle raamatu jaoks. Kui mul juba tema esimese raamatuga oli veidi probleeme, aga pidin möönma, et häirivalt põnev oli, siis nüüd ajas kogu see mahajäetud majade, värisevate küünlaleekide, nõiutud paikade jms. värk juba päris närvi. Einoh, kirjutada ta ju oskab, aga seda ta justkui ära kasutabki – teeme jälle ilgelt huvitavaks, kirjutame ilgelt pikalt ja põhjalikult, igasuguseid pisiasju, mida üldse lõpuks vajagi ei lähe. Thriller. Eelmisel korral (tõstsin postituse siia ümber) hargnes kõik peadpööritavalt ja lõppes ollivuudlikult – kuuli rinda saanud inimesed jäid ellu ja abiellusid oma unelmate daamiga (kes sattus unelmaks juhuslikult poole raamatu pealt), põlenud mehed liikusid ringi ja elasid oma salaelu. Sedapuhku on erinevus ainult selles, et selget krimkalahendust ei tule, vaid liigubki vaimumaailma piirimail. Jälle on üheks tegelaseks “neetud linn” Barcelona ise. Raamat ise kombineerib aga kuidagi pinnapealselt ja kompotina nt Bulgakovi Wolandi – inimeste sekka möllama pääsenud kuraditeemat – põnevikku, krimkat, oma elu kirjutamist (nii kui loo kirjutab, tundub, et see hakkab elama, pigem et ta ise peab hakkama elama seda loodud elu). See härra Corelli oli algusest saadik kahtlane, mõtlesin, et tahavad viidata, et see on nagu Woland või noh, kurat – hiljem selgus, et justkui oligi ilma vihjamata siiski. Raamat nimelt kubises vihjetest inglitele, langenud inglitele ja kord lausa nimetati Luciferi. Koerad (nähtavasti ka tugev sümbol, aga ei mäleta, mille kohta). Jutt, mida Corelli peategelasega rääkis, järgis mustrit “räägin, mida neetu kuulda soovib või ise sisimas mõtleb”. Näiteks:

“/…/ Mitte miski ei pane meid rohkem uskuma kui hirm, teadmine, et miski meid ähvardab. Kui tunneme end ohvrina, on kõik meie teod ja uskumused õiguspärased, olgu need kui tahes küsitavad. Meie vastastel või siis lihtsalt naabritel ei ole enam meiega ühiseid huvisid ja neist saavad meie vaenlased. Lakkame olemast anastajad ja asume kaitsele. Meid tagant tõukav kadedus, ahnus või vimm saavad korraga õigustuse, kuna kinnitame endale, et tegutseme enesekaitseks. Kurjus ja oht peituvad alati teistes. Hirm on esimene samm kirgliku usu suunas. Hirm kaotada oma eneseteadvus, oma elu, oma seisund, oma uskumused. Hirm on püssirohi ja vihkamine on süütenöör. Dogma on lõppkokkuvõttes kõigest süüdatud tikk. /…/” (lk. 304, tõlk. Kai Aareleid)

Pole ju sugugi pahasti kirjutatud? Aga kui ta nagu ajab seda joont, milleks see kange põnevusromaan ja segane värk juurde teha siis? Olgem ausad, see Marlasca ja Salvadóri osa jäigi mulle uduseks, ma ei viitsinud väga pingutada ka, et otsad kokku viia (või üle lugeda). Sest selles raamatus siis kehtis see, et kui peategelane David Martín kedagi nägi või kellegagi kohtus, ei pruukinud see päriselt olla, vaid mingis vaimumaailmas.

Taas on sisse toodud jälle Unustatud Raamatute Surnuaed – see kurikuulus raamatulabürint, millest ka eelmise raamatu puhul arvustajad pöördesse sattusid. Olgem ausad – eelmises raamatus ta kuidagi orgaaniliselt sulandus ka süžeesse. Sel korral… noh, sel korral oleks võinud ükskõik mis sulanduda. Peaasi, et autor sai veidi samu tegelasi sisse kirjutada (eelmise raamatu raamatukaupmees Gustavo Barceló näiteks).

Tohutu laipade paraad, täiesti möödaminnes. (Kuigi – eks oli sedasi ka Bulgakovil, veidi maitsekamalt).

Lugege ka Raul Sulbi arvamust. Daniel Vaariku arvutusest meeldib mulle iseäranis PostScriptum: “P.S. Kuna see on ilmselt jälle mingi peagi ilmuv Varraku raamat, siis teadke, et Marek Tamm sealt kirjastusest peksab mind, et ma kirjutaks neid positiivseid arvustusi.” Ja Vikerraadio saates ütleb PeeterHelme, et eks me oleme juba nii vanad, et võib-olla see raamat meeldib pigem neile, kes lugemist enda jaoks avastavad. Ja kes teab, äkki hakkavad hiljem isegi… Coelhot lugema🙂

Tsitaate:

“Kadedus on keskpäraste inimeste usk. See lohutab neid, see on vastuseks neid sisimas närivale rahulolematusele, ja lõpuks mädandab see nende hinge, lastes neil õigustada oma tühisust ja ahnust, kuni nad hakkavad uskuma, et tegemist on hoopis voorustega ja taevaväravad on lahti vaid nendesugustele õnnetutele, kes käivad läbi elu, jätmata endast muid jälgi peale näruste katsete alandada, kõrvale tõrjuda või kui võimalik, siis hävitada kõik ülejäänud – need, kes pelgalt oma olemasoluga toovad ilmsiks, kui nõrk on keskpäraste inimeste vaim, kui puudulik nende mõistus ja kui vähene nende julgus. Õnnistatud olgu see, kelle kallal hauguvad juhmardid, sest tema hing ei hakka eales neile kuuluma.” (lk. 19-20)

Sõjast:

Juba siis olin hakanud aru saama, et mu isal on häbi, et inimesed peavad teda võhikuks, jäänuseks sõjast, kus – nagu peaaegu kõigis sõdades – võideldi jumala ja isamaa nimel eesmärgiga anda veelgi enam võimu käputäiele meestele, kel oli seda juba sõda algatades liiga palju. (lk. 46-47)

Kui naissoost assistent end poissmehest kirjaniku juures sisse seadis:

Kuna olin harjunud juba aastaid oma elu üksi veetma, tolles poissmehele nii omases metoodilises ja alahinnatud anarhias, hakkas naisterahva pidev kohalolek majas – olgugi tegu vaid taltsutamatu ning püsimatu loomuga neiuga – märkamatult, end kavakindlalt mu harjumusi õõnestama. Mina uskusin vaoshoitud korralagedusse, Isabella mitte. Mina uskusin, et iga asi leiab majapidamise kaoses ise oma koha, Isabella mitte. Mina uskusin üksindusse ja vaikusesse, Isabella mitte. Juba paari päevaga avastasin, et ma ei suuda omaenda kodus mitte kui midagi üles leida. Kui otsisin paberinuga või klaasi või kingapaari, pidin küsima Isabellalt, kuhu jumalik ettehooldus tal need seekord peita oli käskinud. (lk. 238)

Kui minategelane julgustas üht endavanust tüdrukule lähenemiskatseid tegema hakata:

“Ärge nüüd olge nii häbelik, me oleme ju härrasmehed omavahel ja on ju teada tõsiasi, et mees on kadunud lüli mereröövli ja sea vahel.” (lk. 330)

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

2. Carlos Ruiz Zafón “Ingli mäng” on saanud 3 vastust

  1. Raili ütles:

    Eks ma hoiatasin🙂 See oli jah, tohutu põnevus loodud, aga hiljem ei mingit lahendust. Või noh, ise mõtle, mis lahendus. Kurat/hinge müümine jm. Samas on kohustuslik, et need kes tunduvad algul sõbrad, muutuvad kindlasti raamatu lõpus vaenlasteks🙂. Ehk et minu meelest oli see ka liiga jantlik, mulle esimene raamat samas meeldis.

  2. sehkendaja ütles:

    No siin oleks nagu tahetud teha sügavamat sisu, aga tehti kompott kõigest võimalikust. Eelmisel korral tõesti too Unustatud Raamatute Surnuaed tundus kõigile kange sümboline igasugustest teistest raamatutest ja Ecost ja millest kõigest veel. Mul on tunne, et ta võtab lihtsalt erinevatest headest raamatutest mingeid detaile (ja häid raamatuid on ta nähtavasti palju lugenud) ja kombineerib nende huvitavamad osad kuidagi… pealiskaudselt kokku.

  3. Raili ütles:

    noh, eelmine kord oli nagu lugu, millele pakuti seletust. müstiline ja muinasjutuline ta oli, tõsi, aga oma iva sellel nagu oli. nüüd mu meelest oli jäänud ainult müstika, lugu ise kadus kuhugi ära. eks võibolla olenebki see sellest, mida raamatust otsida. müstikat ja gootikat seal jagus. ma lootsin, et tuleb vähemasti mingigi loogiliselt seletatav lahendus.
    näed, siin ka arvamus
    http://blog.varrak.ee/?p=2880

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s