Kuulsin mõni nädal tagasi Helme saadet sellest raamatust ja raamatukokku sattudes küsisin niisama huvi pärast, panin end järjekorda. Paistab, et järjekorda veel õieti ei olnudki ja nüüd on siis raamatki läbi loetud. Eelmise aasta oktoobris on lõiguke ilmunud ka Loomingus.
Imelik tundus lugeda. Meenusid kõik need lapsepõlves loetud eesti kirjanduse raamatud – pole aimugi, mis tasemega need tegelikkuses olid, toona ei pööranud peale sisu millelegi muule tähelepanu. Siin on ses suhtes klassikaline “eesti” sisu, põhimõtteliselt lausa sotsrealism minu arust. Et ikka koolipapaliklult kuidagi kohmetult vahele põimitud ka tolle kõnealuse perekonna ajalugu ja küla ajalugu. Lisaks siis tänapäev. Korrumpeerunud vallaametnikud, külaseltsi loomine ja selle nässuminek jne.
Samas on stiil siiski arvestatav, keeleliselt tõesti kõrge tase. Igasugu tuultejutud, ehitusjutud, kalandusjutud, detailid. (Arno Oja Sirbis: “Ta üksikasjalikud kalapüügi ja tornidetailide ehitamise kirjeldused sobiksid pigem näitlikustama „Rannakaluri käsiraamatut üldehitajale” kui täitma romaani lehekülgi.”) Tuletorni prototüübiks paistab olema Hiiumaa “Eiffeli torn” (sellest kirjutab oma kodulehel ka selle ehitaja). Seega sellisele sügavamale ja inimlikule osale on juurde poogitud hulk argisusi, tööst ilmajäämine, haigus, surm, matuste korraldamine (etnoloogilisest perspektiivist tõesti tarvis talletada – kõik tuli väga tuttav ette) jms. Joodikud külapoe ees.
Peategelaseks ongi Eerik Lautri, kes otsib ennast (või leiab ennast) peale koondamisteadet ja poole pealt ka naise surma.
Nojah. Päris minu maitse siiski ei ole.
Arno Oja kirjutab Sirbis, et “Naturalism kui kujutamisviis on aga Tarmo Tedre proosa iseloomulik tunnus. Kuid tema naturalism pole Jakobsoni kidur agulinaturalism, vaid „tumeda inimeselapse” paiguti lihav loomulikkus, /…/” või “Mina arvan, et nende tuksete kujundiaher kirjapanek on tavaline publitsistika, autor näikse arvavat, et belletristika. Tema õigus.”
SEHKENDAMINE 