Ostsin selle raamatu sõbrannale kinkimiseks, tagamõttega ise enne läbi lugeda. Esimene osa oli ju väga hea ja eks ootused olid üles kruvitud. KuduvKoeraomanik kirjutas teisest osast oma blogis, et “Hakkasin lugema ja alguses oli tunne, et läksin tüüpilise vea õnge arvates, et kui esimene raamat oli hea, siis peab ka teine hea olema. Aga nüüd juba läheb vanas headuses.” Ja ma siis ootasin ja ootasin, millal see vana headus kätte jõuab. Kuniks mõistsin, et minu jaoks seda päris sama taset ei tulnudki. Võib vabalt olla, et toona olin vastu ootusi positiivselt üllatunud ja sain mitmes kohas mõnusasti naerda. Pealegi oli esimene raamat ühe armastuse lugu. See raamat on niisiis mingis mõttes eneseotsingud (alapealkiri “Mida sa tahad?”) ja selle järgigi võib aimata, et pole enam sama lineaarne (või kuidas seda öelda).
Peategelane ehk Justin ise on samas sama sümpaatne ja tegelikult on ka selles osas palju huvitavat. Eks ta läheb kiiresti ka. Samas tundus seekord täiesti, et võib-olla peaks sõbrannale kinkima ingliskeelse originaali…. eriti veel mõeldes sellele, et siis saavad mehega mõlemad lugeda ja just ingliskeelsena on see mõeldud. Sedapuhku oligi justkui rohkem väljapoole kirjutatud, mitte eestlastele. Kes teab.
No ja lõpp – esimese lapse sünd – oli muidugi jälle ääretult liigutav.
SEHKENDAMINE 