21. Dag Solstad “17. romaan”

Leidsin selle raamatu hiljaaegu postkastist ja kuna nägin, et Vint oli temast midagi kirjutanud, siis lugesin ise ka läbi, et “suhestuda” 🙂 (Pealegi olen Céline’iga jõudnud mingisse nullpunkti, läheb raskelt edasi). Üldsegi on see minu LR tellimise jooksul vist juba kolmas raamat Solstadilt, mh. oleks vist hea, kui enne selle raamatu lugemist oleks läbi loetud ka juba 1996. aastal ilmunud LR “Üheteistkümnes romaan. Kaheksateistkümnes raamat” (nr. 5/6).

Niisama tühjalt kohalt lugenuna oskan öelda ainult, et tegemist on norra versiooniga Osamu raamatust :). Ei, Solstadi peategelane Bjørn Hansen muidugi ei joo ja on igatpidi ülikorralik. Lihtsalt peale kindlustuspettust (ratastoolis invaliidsuspensioni saanuna) on raamatu algusele eelnevalt ära istunud just 3,5-aastase karistuse ja erinevalt kõigist teistest vangidest ei ole vastu võtnud ühtegi külalist ega kirja. Ühele kirjale vastab (poeg teatab oma abiellumisest), teist hoiab 8 aastat avamata (poeg teatas poja sünnist) ja lõpuks pensionile jäädes otsustab lausa oma pojapoega vaatama minna – külastab Bø linna Telemarkis. Seega raamat räägibki lihtsalt ilma igasuguste peatükkideta, kus ja kuidas ta käib, mida teeb. Ja veidikene, mida mõtleb. Lõpuks siis lähevad poja ja pojanaisega kuskile vaatama, kuidas lapsed (varateismelised, mh. siis peategelase lapselaps Wiggo – NB. esimene kohtumine) mingite lennusirmidega üle nende lendavad – kokku on kogunenud teiste lastegi vanemad ja vanavanemad. Peategelasele see asi väga ei istu ja minia küsimusele vastabki otsekoheselt. Mistõttu äkki valdab teda paanika, et kuidas ta peale sellist lauset üldse saaks enam poja majja jääda ja põgeneb salaja – esmalt sõidab lähedalasuvasse rongide sõlmpunkti, kuna sealt ei osataks teda otsida. (Ja siis selgub, et Oslo poole rongi enam ei lähegi sel päeval, tuleb hilisõhtust bussi oodata. Mida ta ka Kierkegaardi lugedes siis tühjas paviljonis teeb).

Kui aga teada kogu seda norra kirjanduse tagamaad (mida mina piisavalt siiski ei tea), Ibsenit nt, siis on see tekst muidugi pandud kõnelema varasematega. Seetõttu soovitan muidugi huvi korral lugeda pigem Tor Bomann-Larseni järesõna. Siin olla tugevad seosed näidendiga “Kui me surnud ärkame.” “11. romaan” (too eelmine, e.k. 1996 välja antu) suhestuvat Metspardiga. Väidetavalt olla Solstadile ka erinevad lennuteemad või hõljumised olulised. Seega ei ole vähetähtis, et peategelase poeg Peter on optik, lisaks tegeleb oma kodus ka spordiga (“spordistuudio” soklikorrusel) ja jahindusega – kõik viitab ka Ibseni näidendile. Lõpustseen on paigutatud järsaku servale nii Ibsenil kui Solstadil, edasi antud tunded peaksid olema ka samad. Lõpus veel mõned fraasidki… Oluline on Telemark, oluline on rongide sõlmpunkt.

Nojah, ei tea. Mulle midagi väga südamelähedast ei olnud, sihtrühmana end seega ei tunne, aga ma mõistan, et inimestele, kes teavad neid erinevaid teisi tekste, pakub see asi palju rohkem. Vint kirjutab ka suhteliselt tabavalt, ainult päris viimaste lõikude osas ei oskaks päris alla kirjutada. Minu arust oli peategelane lihtsalt sotsiaalne ebaõnnestumine, lugedes igasse sõnasse, mis talle öeldi, liiga palju tähendusi ja tagamõtteid sisse. 🙂

Ühelt norrakeelselt leheküljelt leian näiteks: “Slik vikles vi på solstadsk vis inn i en hverdagshistorie om menneskenes sårbare, men fryktsomme behov for fellesskap og forståelse. Med en overveldende mengde av presist iakttatte detaljer legges handlingen inn i en todagers triviell og gjenkjennelig hverdag . Vi kjører Sørlandsbanen, kjenner igjen landskapene, stasjonene, blir kjent med sønn og svigerdatter og deres vellykkede tilværelse og vandrer i gatene og veiene rundt Bø. Alt er rolig, trivielt – ingen desperasjon, ingen konfrontasjon. Men i underteksten dirrer det, og spenningen bygger seg opp til det lenge etterlengtede møtet med den 11-årige sønnesønnen Wiggo.” (väga ligikaudne tõlge: “Solstadlikul moel tõmmatakse meid argisesse loosse inimeste haavatavast, kuid hirmuäratavast vajadusest kokkukuuluvustunde ja mõistmise järele. Muljetavaldava hulga täpstete vaatlusdetailide abil asetatakse tegevus kahepäevasesse igapäevasesse ja äratuntavasse argipäeva. Sõidame Lõunaliinil/Sørlandsbanenil, tunneme ära maastikud, jaamad, tutvume poja ja miniaga ning nende õnneliku eluga, jalutame Bø tänavatel ja teedel selle ümber. Kõik on rahulik, igapäevane – ei mingit meeleheidet, konfrontatsiooni. Kuid alltekstis see vaikselt võbeleb ja pinge kruvib end lakke kauaoodatud kohtumiseks 11-aastase pojapoja Wiggoga.” = laste lennusõit)

PeeterHelme räägib raadios. Karu&Rebane – blogijale meeldis.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s