27. Julio Cortázar “Salarelvad”

See raamat kuulub nende hulka, mille pealkirja ma raamatupoes märkmikusse kirjutasin ja siis end raamatukogus järjekorda seadsin. Ehmatasin peale esimese peatüki läbisaamist taas – tegemist jälle lühijuttudega. Ja mina, kes ma olen arvanud, et lühijutud mulle ei meeldi, võin juba teist korda kinnitada, et tegelikult on lühijutud vist täitsa vahvad. Mõnes mõttes on neis seda lühidust ja kontsentreeritust, mis asjale sageli palju juurde annab. Nagu tõlkija Klaarika Kaldjärv järelsõnas teavitab:

Cortázari arvates on jutustuse kirjutamine eriline oskus ning paljud eksivad arvates, et näiteks katkend romaanist või romaan lühendatud kujul sobib jutustuseks. Jutustus on kontsentratsioon, see on teemant, romaan aga pikk tee teemantide leidmiseni, jutustus on kuldvillak, romaan aga lugu kuldvillaku otsimisest (meenutagem, et Borges pidas romaani üldse ülearu pikaks viisiks ütlemaks midagi, mida saab öelda paaril leheküljel). (Saatesõna, lk. 158)

Igatahes on tegemist jälle selliste lugudega, millest hõljud kuskil keelekujundite peal ja siis lisaks veel veidi hõrk tegevustik. Millest kohati arugi ei saa. Kusjuures esimene lugu – “Ema kirjad” – on äkki ka tolles varasemas Cortázari raamatutõlkes ilmunud (Tseremooniad, Mart Tarmak, “Mamma kirjad” – tõlgete erinevusest ja võrdlemine Varraku raamatublogis). Mängimised ajavormidega, perspektiividega. Kirjanduslikus ja esteetilises mõttes ilus. Põnevuse koha pealt ei julge midagi kosta.

Kogumikus on siis järgmised lood:

  • Ema kirjad
  • Hea teenindus
  • Saatana ila
  • Tagaajaja
  • Salarelvad

Ja kui “Ema kirjadega” jäin äraootavale seisukohale, siis “Hea teenindus” veenis mind edasi lugema – see oli lihtsalt kuidagi armas. Eakast lihtsest naisest, kes käib kodutöödel abiks ja lõpuks saab ülesandeks mängida üha kuulsa moekunstniku leinavat ema. “Saatana ila” on tegelikult termin, millega Argentiinas kirjeldatakse “imepeeni ämblikuniite, mis muutuvad nähtavaks vaid suure hulgana. See toimub väikeste ämblike sündimise ajal, kui nood kasutavad niite lennuvahendina, et edasi liikuda. Tuul kannab niite õhus edasi ja need kleepuvad linnatänavatel inimeste nägudele ja riietele, aedadele ja puudele. Vastukaaluks sellele ‘saatanlikule’ nimetusele, kutsutakse neid mõnel pool ka neitsilõngaks ehk maarjalõngaks (hilos de la Virgen).” (lk. 158, saatesõnast). Selles loos meeldis mulle just eriti poeetilisus ja esteetika. Keele, fotograafia, ulme/maagilise realismi (kasutan terminit ehk ülearu? Kressa kasutab EPLis ka julgelt igatahes) segu. Minategelane vahetab perspektiive, rääkides vahel kolmandas pöördes, vahel esimeses. Ise on ta tõlk ja samas fotograaf – kahe segunemine.

Tõlkija/Klaarika, kes on ise pigem Borgesi asjatundja, ongi saatesõnas veidi neid kaht argentiina kirjanikku võrrelnud. Kuna ma eelmises lõigus puudutasin jälle mõisteid ulme ja maagiline realism (ja ma ei ole žanrilistes määratlustes kuigi tugev ise – lohutagem end sellega, et Pennacki ütles, et raamatud on selleks, et neid loetaks, mitte selleks, et nendest kirjutada osataks), toon ära Klaarika selgituse:

Ühtviisi teistmoodi on aga nende mõlema [Borges ja Cortázar] panus ulmekirjandusse, kui nende loomingut sellesse žanrisse üldse paigutada saab (tegemist ei ole muidugi nn teadusliku fantastikaga). Kui tavaliselt leiab sedalaadi kirjanduses aset midagi üleloomulikku või imepärast, siis nii Borgest kui ka Cortázarit eristab harjumuspärasest ulmežanrist see, et fantastiline mõõde tekib siin kontrastist, vastuolust realistlike asjaoludega, milles tunneme ära oma igapäevase maailma sündmused ja tegelased, kes ei vasta realistliku tausta ootustele, kuid keda käsitletakse siin tavapärastena. “Teise ilmumine toimub minu puhul rõhutatult triviaalselt, rahutukstegev ja vapustav ilmneb tavatasandil,” on Cortázar öelnud. (lk. 155)

“Tagaajaja” kohta on saatesõnas kirjas, et Cortázari kultusromaan Rayuela/Keks* jätkab ja laiendab “Tagaajajas” alustatud teemat. Tüüpiline – mina tippteostest nähtavasti aru ei saa. See tundus nimelt kõige igavam – Johnny Carterist, aga ma usun, et tegemist võib olla jälle põneva esitusega perspektiivide mõttes – kui asja tuuma teaks. Minusugusele võhikule oli jutt sõprusest jazzkriitiku ja Johnny vahel ja tõelistest/ebatõelistest asjadest, millest räägiti. Meenutas mõnevõrra lausa Sommeri lugu Nick Drake’ist Kolmes yksiklases.

“Salarelvad” oli aga lugu mingitpidi keelatud armastusest. Armastusest, aga kuhugi sisse kirjutatud tõrkest. Arusaamatu, keeruline, mõistmatu, veidi müstiline – argiulme siis vbolla tõesti. Mingi minevikus toimunud kriminaalne lugu, mis seguneb tänapäevaga.

Seega soovitan neile, kellele selline kummaline värk meeldib – et keeleilu ja sisu mõttes väikesed krutskid. Ja lühijutud. Põnevust siit ei leia.

Loterii-blogist saab korralikumat analüüsi, Kaarel Kressalt EPLis ka.

Loos on asju

* 1999/2000 ilmus Vikerkaares millalgi K tõlge osakesest sellest romaanist. Ma andsin oma Vikerkaared ära ja ei oska kuskilt ka leida nimistut, millal ilmunud.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s