33. Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

Viimasel ajal aktuaalne autor – ilmus nii Loomingu Raamatukogus kui Punases sarjas. Juba 1990ndatel piidlesin Lituma Andides raamatut, aga ei ole lugenud. Tõuke see raamat siiski konkreetselt ka ette võtta sain tegelikult tavainimeselt, kes kirjutas, et raamat ei andnud esimesel lugemisel end õieti kätte, aga hiljem sobis see huvitav rütm. Olin seega ette valmistunud. Ja sobiski. (Üldse kirjutab tavainimene sellest raamatust väga hästi, lugege). Loterii-blogi kiidab taevani.

Ühesõnaga koosneb see raamat peatükkidest, milles üle ühe on tegemist autobiograafiliste sugemetega armulooga 18-aastase minategelase ja tädi Julia vahel, vahepealsed peatükid on aga kõik lühilood. (Hoiatus seega taas – osalt leiate eest lühijuttude kogumiku! Sirje Kingsepp kirjutab Postimehes, et need lood olid algul lausa vaevalised lugeda) Minategelane töötab Raadio Panamericanas ja samade omanike teise kanalisse võetakse tööle järjejutukirjutada Pedro Camacho, kes on raadiojärjejuttude geenius ja fenomenaalne töönarkomaan takkaotsa. Kuna aga minategelane tegeleb ka vahetevahel siiski kirjutamisega (oma uudiste toimetamise töö vahele), siis hakkadki algul mõtlema, kas need vahepealsed lood on minategelase või Pedro Camacho omad. Seda enam, et pealkirjastki võib lugeda, et peategelaseks peaks justkui olema tädi Julia ja keegi kirjamees – kes on see kirjamees? (Ega selle võibki lahtiseks jätta, kuigi nähtavasti on tegemist siiski minategelasega. Samas… viimane peatükk võtab jälle Camacho ka teemaks).

Tegelikult selgub suhteliselt peagi, et vahejutud on just need, mida raadios väidetavalt etendatakse ja mida kirjutab Pedro Camacho. Iga jutt on mingi järjejutu alguslugu ning lõppeb hulgaliste küsimustega, mis nähtavasti hakkavad hargnema järgmistes osadest, mida meie lugeda ei saa. Vahepealsetes minategelase juttudes ka puudutatud probleeme või teemasid, mis on raadioseepide kirjaniku endaga seotud. Näiteks pidada tema peategelased alati olema 50ndates aastates mehed. Ja märkadki – iga vahejutt räägib loo mõnest 50ndates meesterahvast.. Kui kohe ei räägi, siis järelikult toimub hüpe ja peategelane jõuab 50ndatesse. Teiseks tekitab argentiinlastes viha raadiojaama ja seeriakirjutaja vastu see, et argentiinlasi mustatakse pidevalt.

[…] – tal oli osa hambaid puudu ja tema piha ja põlvede ümber vappusid rasvarullid nagu naistel, kes pärinevad piirkonnast, mida niisutavad teenimatult Rio de la Plataks kutsutava jõe vood, […] (lk. 160, tõlk. Eva Kolli)

[…] ning ta oli – nagu ta kaaslasedki – kasvades omandanud argentiinlastele iseloomulikud kompleksid, mis tema puhul väljendusid vaguruses, sõnaahtruses ja liigsöömises. (lk. 160)

“Unenäod on täide läinud, ma tapsin oma lihase tütre, mul ei jää enam muud üle, kui kolida Buenos Airesesse,” kordas unenäos tegutsenud tütretapja süngelt nii ööl kui päeval. (lk. 197)

Tema jälestus töö kui üksnes argentiinlastele ja lihtrahvale sobiliku tegevuse vastu /…/ (lk. 233)

Palutakse midagi ette võtta. Järgnevates lühilugudes on nii tore jälle vaikselt naeratada, kui seeriakirjanik püüab oma põlgust teistmoodi väljendada:

Hommikuste missade klientuuri moodustas käputäis pooleldi lakanud kehatalitlusega rähmaseid taate ja vanaeitesid, kes mõnikrod enesegi teadmata viljelesid ühe teatava maa (tuntud oma veiste ja tangode poolest?) kommet jumalateenistuse ajal valjusti peeru lasta ja täies rõivas end kergendada. (lk. 273)

Veidi pärast seda leidis aset jalgpallimatš, kus Peruu meistrivõistlused võitnud meeskond pidi silmitsi seisma mõrvarite jõuguga kusagilt vähetuntud maalt – Argentina või midagi selletaolist? – kes ilmus mänguväljakule neetidega saabastes ning selliste põlve- ja küünarnukikaitsetega, mis tegelikult olid vastaste haavamiseks mõeldud relvad. (lk. 317)

Kas tuli see sellest, et just nagu ühe teatava maa tütred – maa, millele omane ülbus avaldub juba selle pealinna nimes (Soodsad tuuled? Kaunid Ilmad? Puhas õhk?) – eelistasid need naised vaistlikult sandistatud mehi, tobeda eelarvamuse tõttu, nagu oleksid need abielu seisukohalt paremad kui normaalsed mehed? (lk. 358-359)

Raamatu üldpildi mõistes on oluline ehk autori eessõna, mis on kirjutatud 30. juunil 1999. Muuhulgas kirjutab ta:

Melodraama on minu ammune nõrkus, mille puhusid lõkkele viiekümnendate aastate südantlõhestavad Mehhiko filmid, ning see romaan lubas mul südametunnistuse piinadeta oma nõrkusele järele anda. Muiged ja pilked ei suuda täienisti varjata minu kui jutustaja senitmentaalset salakiindumust boolerotesse, mõõdutundetutesse kirgedesse ja kõmulehtede intriigidesse.

Ja see kõik kokku annabki raamatule teatud dünaamika – jutt, mis on justkui autobiograafiline, võtab üles just kõige seebimad hetked ja teemad. Ehk siis onunaise lahutatud 32-aastase õe Julia (minategelasele lapsepõlvest saadik tuntud kui tädi Julia) ja 18-aastase minategelase vaheline armulugu ja salajane abiellumine. Teiseks kurdavad raadiokuulajad äkki mingist hetkest, et raadio järjejuttudes on tegelaste nimed segi hakanud minema – ühe jutu tegelane hüppab teise juttu ja muudab samas ka ametit või positsiooni. Lõpuks hakatakse kõikjal rääkima, kuidas suured rahvahulgad järjest hukka saavad – kõik ikka populaarsetes seepides. Ja järgmisest vahvast novellist loedki tegelikult segiläinud tegelastest ja kõikide õnnetust hukkumisest lõpus. See kõik on kokku segatud kunstilisesse vormi. Mõnes mõttes on see nii tore segunemine ja iroonia tegelike seebiooperite pihta. Üks trall ainult.

Kokkuvõtteks võikski öelda, et tavainimese hoiatus oli väga õige – peaksid justkui leidma selle õige rütmi ja raamatulugemine läheb. Ei julgeks valimatult soovitada. Ettevaatlikult.

Mulle endale meenus kangesti Jimi kogumik 101 anekdooti (mis ei olegi ametlikult ilmunud). Seal oli samalaadne palju kontsentreeritumalt sees. Üksikult olid lood nii ja naa, aga kui ikka iga natukese aja tagant askalotl või siis briljantroheline kana välja ilmus, tegelased segunesid, siis oli tervikmulje väga hea. Ja märksa lühemas vormis kui siinsed 400 lehekülge.

Erik Aru kirjutab EPLis. Lembit Liivak Sirbis (muide, õige tähelepanek – ärge uskuge tõlke tagakaanel seisvat juttu 30-aastasest vanusevahest).

Lugesin uuesti 2022.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to 33. Mario Vargas Llosa “Tädi Julia ja kirjamees”

  1. molk ütles:

    siiamaani kiidaks taevani… Vargas Llosa tõlked (Andides ja Kapten) tekitasid lugemise vastu mõneks ajaks vasikavaimustuse… jutustamispühamu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s