35. Theodor Kallifatides “Det gångna är inte en dröm”

Viimasel Rootsireisil haarasin Akademibokhandelnist kaasa ka mõned pocket’id. Üks nendest taas Theodor Kallifatidese raamat, originaalis aastast 2010. Raamatukaanelt vaatab vastu nii imeilus vanamehe nägu (just need kortsud!), et korduvalt on tulnud tahtmine võtta pliiats ja hakata seda maha joonistama. Raamat ise on elulooline – põhiliselt aga siiski lapsepõlvest kuni Kreekast emigreerumiseni. Ta oli 20+, kui Rootsi jõudis, Rootsi-aastad on kokku võetud märksa kiiremini ja lõpupoole on peatutud veel pikemalt ema surmal (pigem lahkumisel) ja kontaktidel Kreekaga.

Livet måste gå vidare, säger man. Men varje gång livet går vidare blir någon eller något kvarlämnat, bortglömt, och livet blir ödsligare. (lk. 211)

Öeldakse, et elu peab edasi minema. Aga iga kord, kui elu läheb edasi, jääb miski või keegi maha, unustusse, ja elu muutub süngemaks. (lk. 211)

Lõpupoole veel sellest, et tema sünnikülas korraldati tema auks mingi üritus ja kui liigutav see oli. Ometi on kõik tänavanurgad täidetud tähendusega ja paljud kohad meenutavad toonaseid repressioone (ka sünniküla ise, kus keegi auväärt õpetaja ehk kirjaniku isa peale kaebas). Naine aga ütleb, et ”Olnu on unenägu. Unusta see.” (lk. 217) – viimastel lehekülgedel püüab ta siis veel veidi arutleda teemal, et olnud ei saa siiski olla unenägu.

Minu suhe raamatusse on eriline. Mingite kirjanike puhul on lihtsalt nii, et mingist hetkest tunned sellist sümpaatiat, et võiksid lugeda niisama naudingust, sisule väga tähelepanu pööramata. Ma ei oska nimelt öelda, kas seda raamatut kellelegi üldse soovitada saaks. Lapsepõlv Kreekas vasakpoolsete vaadetega isa peres ei olnud mingi lillepidu, aga Kallifatides annab toonast aega ikka soojalt edasi. Ta oli väike ja kõhn laps, kes tänu sellele nägi alati välja aastaid noorem oma tegelikust vanusest (ta on praeguseni väike). Selle kohta on mh. humoorikas seik nt.

En gång ville jag köpa en tröja av en vandrande försäljare och bad om att få en randig sådan. Han mätte mig med blicken uppifrån och ner. ”Hur många ränder talar vi om, närmare bestämt?” frågade han. (lk. 73)

Kord tahtsin rändkaupmehelt üht särki osta ja palusin triibulist. Ta mõõtis mind pilguga ülalt alla. ”Mitmest triibust me täpsemalt räägime?” küsis ta. (lk. 73)

Teiseks räägib ta ka väga palju, kui ebaloomulikuks peeti homoseksualismi ja kuidas vend teda ikka teatud kohta näpuga surkas, et väikevenda ärritada ja samas ”katsetada”, kas see talle mitte ei meeldi. Kui kirjanik teatrikooli astus ja tema pruudi onu talle veel roosa särgigi ostis, oli juba lootusetu – kõik vaatasid veidi imelikult, kas tegemist ei ole siiski mitte mingi pedede pundiga. Samas kandis ta oma külast kaasa saadud moraalikoodeksit. Ka muusikalise maitse osas 🙂

De nya sångarna med den höga pungföringen var löjliga och i grunden feminina, ty varje gång man putar fram med underlivet måste man nästa gången puta ut med röven. Om någon behövde testas med en ”acceleration”, så var det nog Elvis. Jag var alltjämt son av min by, där en riktig man står på båda benen, rak och stilla. (lk. 113)

Need uued lood esiletoodud kubemeliigutamisega olid naeruväärsed ja oma loomult naiselikud, kuna iga kord, kui oma alakeha ette tuua, tuleb hiljem tagumik taha ajada. Kui kedagi pidi testima, siis oli see küll Elvis. Mina olin jätkuvalt oma küla poeg, kus õige mees seisab kahel jalal, sirge seljaga ja rahulikult. (kõige ligikaudsem tõlge, lk. 113)

Tema puhul on vist suhteliselt iseloomulik, et palju peatutakse armumistel ja armastustel. Isegi lapsepõlves, kui ta ise veel kõigest sellessepuutuvas aru ei saanud, mäletab asju, mis on keelatud armastuse jms. seotud.

För varje dag som gick blev min betagenhet större och jag glömde både Ismene, hennes äldre syster, och min ännu tidigare förälskelse i Meri. Jag var helt enkelt lycklig och lyckliga människor har sällan gott minne. (lk. 64)

Iga päevaga läks mu vaimustus suuremaks ja ma unustasin nii Ismene, tema vanema õe kui ka mu veel varasema armumise Merisse. Ma olin lihtsalt õnnelik ja õnnelikel inimestel ei ole just kuigi hea mälu. (lk. 64)

Või:

Det var nog inte riktigt som man sa att man bara kan älska en person åt gången. En ny kärlek behöver inte bli ett nådaskott på den gamla, utan snarare en fortsättning. Man behöver inte o-älska någon för att älska en annan. (lk. 105)

Küllap ikkagi ei olnud tõsi see, kui öeldi, et korraga saab armastada vaid ühte inimest. Uus armastus ei pruugi olla vanale armastusele halastuslask, vaid pigem jätk sellele. Pole tingimata vaja kedagi mitte-armastada, et kedagi teist armastada. (lk. 105)

Või:

Man kan inte älska någon utan att vara svartsjuk. Så lät axiomet. Tänk om det var tvärtom? Att man inte kan älska någon så länge man är svartsjuk. (lk. 167)

Kedagi ei saa armastada ilma armukadedust tundmata. Sedasi kõlas aksioom. Mõtle, kui tegelikult on vastupidi? Et kedagi ei saa seni armastada, kui oled armukade. (lk. 167)

Seega kogu lugemiselamus oli pigem selline soe. Kummaline, et mingiks hetkeks tundus, et poiss oli juba päris vanaks elanud: ei saanud ülikooli, jõlkus kohvikutes ja mängis kaarte, siis astus teatrikooli, tema kirjutatud jutte ei hinnatud (niivõrd kuivõrd ta toona üldse kirjutas), siis õudne sõjavägi, kõige vahele oma kolm-neli tõelist armastust. Sõjaväeaastatel löödi ta ka teatrikoolist välja, ilma et oleks aru saanud, milles asi. Sellest ka enesetapumõtted:

Självmordet kunde vara en befrielse från allehanda plågor. Problemet är att man inte kan uppleva den befrielsen. Vad är då meningen med det hela? (lk. 117)

Enesetapp võinuks olla vabanemine kõiksugustest piinadest. Probleemiks on, et seda vabanemist ei saa siis enam tunda. Mis on siis kogu selle asja mõte? (lk. 117)

Ja kõige selle lõpuks oli ta vaevu üle 20 aasta vana (me oleme tänapäeval nii harjunud, et gümnaasium saab läbi alles ca 20-selt…). Ei leidnud ega leidnud oma teed elus – pigem oma teed Kreekas. Rootsi-aastad (nagu öeldud) on kõvasti kontsentreeritumalt kokku võetud, aga on ju tegelikult imeline, kuidas ta suutis keele niivõrd hästi ja niivõrd kiiresti ära õppida, et temast sai tunnustatud rootsi kirjanik, kes kirjutab rootsi keeles ja on töötanud erinevatel kirjandusega seotud kõrgetel ametikohtadel. Muuhulgas täitus Rootsis ta ammune unistus õppida ülikoolis filosoofiat – sellele raamatule toetudes olla ta igal hommikul lausa pisar silmas ärganud, kui sai ülikoolis filosoofiat õppida. Kreekas ta ei saanud arusaamatutel põhjustel ülikooli sisse. Nagu kõik kirjanikud, oli ka tema lapsepõlves suur raamatulugeja. Mulle meeldis nt:

/…/ men mitt i alltsammans kunde jag tillbringa någon kvart med Immanuel Kant och hans kritik av det rena förnuftet som varken min storebror eller jag begrep, men som oupphörligt lockade mig. Tänk bara på titeln! Någonstans fanns det en man som visste allt om det rena förnuftet och till och med kunde kritisera det. (lk. 63)

/…/ aga kõige selle keskel võisin veeta mõne veerandtunni Immanuel Kanti ja tema puhta mõistuse kriitika seltsis, millest ei mina ega mu vanem vend aru ei saanud, kuid mis mind lakkamatult köitis. Mõelge vaid pealkirjalegi! Kuskil oli mees, kes teadis kõike puhtast mõistusest ja oskas seda isegi kritiseerida. (lk. 63)

Teisalt ei ole selles raamatus mingit suuremat läbivat joont, suhteliselt sündmus sündmuse otsa (elu ongi fragmentaarne, see on siiski elulooline raamat) – kasvõi pealkirjale viidatakse alles raamatu lõpus ja arutletakse pigem seal. Samas on ta varemgi kirjutanud, et tõde kui sellist ei ole olemas – ka mitte meie elude kohta. Ja ka mitte lugude kohta meie eludest. Kõik sõltub sellest, kuidas vaadata ja kuidas kirjutada – selles suhtes haakub muidugi mõttega, et möödunu ongi kokku üks unenägu.

Lõpetuseks üks tore tsitaat veel, mida ma kuhugi vahele ei hakanud panema. Jutt oli sugulastest, isa kinkis pojale ühe oma neeru, et tolle elu päästa. Toona ei olnud see sugugi ohutu operatsioon, aga mõlemad jäid ellu:

”Det kallar jag en tragedi,” sa mamma.

”Det var en tragedi med lyckligt slut,” sa jag och trodde att jag hade vunnit duellen. Det hände inte ofta och det skulle inte hända denna gång heller.

”Förr eller senare har alla tragedier ett lyckligt slut,” sa mamma.

Jag förstod det inte då, jag förstår det ännu inte, men få yttranden har hjälpt mig lika mycket i livet. Ibland behöver man en gåta för att gå vidare. (lk. 120)

”Minu arust on see tragöödia,” ütles ema.

”See oli õnneliku lõpuga tragöödia,” ütlesin mina, uskudes, et olen kahevõitluse võitnud. Seda ei juhtunud just tihti ja ka mitte sel korral.

”Varem või hiljem on kõik tragöödiad õnneliku lõpuga,” sõnas ema.

Ma ei saanud sellest toona aru, ma ei saa praegugi sellest aru, aga vähesed ütlused on mind elus samavõrra aidanud. Vahel on edasiminekuks mingit mõistatust vaja. (lk. 120)

Meediakajatused: TV4 hommikuprogramm, SvD, DN, Expressen, SMP, GP,

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s