41. Sofi Oksanen “Stalini lehmad”

Teine raamat, mille naabrite suvila riiulist haarasin, oli niisiis Oksaneni Stalini lehmad. Raamatut tutvustab nt. Soome Instituudi lehekülg. Kord üks endine kolleeg päris kiitis – mina ütlesin juba toona, et kuivõrd mulle oli Puhastust kiidetud ja ma ootasin tolle ilmumist eestikeelsena, et loen esmalt tolle ja kui meeldib, siis hiljem võin teistega ka riskida. (Ja tegelikult tuleb kahjuks tunnistada, et kui mõnest raamatust hakkad peale lugemist järjest paremini mõtlema, siis Puhastuse puhul hakkas arvamus peale lugemist järjest halvenema).

Niisiis olin ju kuulnud, et raamat räägib toitumishäiretega tütarlapsest ja pidi ääretult hea olema. Või noh – hästi edasi antud või nii. Nüüd on aga juhtunud ju sedasi, et ma lugesin hiljaaegu LR-ist Alona Kimhi lühikese ja loova loo samal teemal läbi ja seetõttu (eriti seetõttu) tundus Oksaneni raamat pisut liiga pikk ja liigne jahumine. Erinevus seisnes siiski selles, et Oksanen justkui võtab paraleelselt jutuks ka (lähi)ajaloolise aspekti, põhjendamaks taolise eneseeituse tekkimist. Võtaks kokku, et tegemist oli kahe väga tüüpilise asjaga:

  • naiskirjutamine
  • soome kirjandus

Naiskirjutamine tähendab seda, et mitte kui midagi pole raatsitud maha kustutada (no kindlasti on, aga kas just piisavalt). Teiseks on palju loendeid, küll komadega, küll sidesõnadega. Palju omadussõnu. Ja peaaegu et tüüpiliseks saanud täielik süütunne või äng. Siit lähebki asi soome kirjanduse peale üle – soome masendus on meisterlikult segatud eesti masendusega, mis annab kokku ääretu masenduse ja tohutute enesekriitikaprobleemidega noore naise ja tema rikutud elu. Rikutus ja paine väljendub füüsilises enesepiinamises buliimia/anoreksia näol (bulireksiaks nimetab vist raamatus paaril korral).

Stalini lehmadesse on püütud sisse panna ka lisaks nõukaaegsele Soome-hullusele ka kogu Puhastus – hiljem pani tolle osa siiski eraldi raamatusse, mistõttu oleks võinud ka seda osa siinses raamatus kärpida. Kui isegi minu jaoks saab neid eesti nimesid liiga palju, mis siis veel soome lugeja jaoks.

Iroonilisust kõrvale jättes võib ju tegelikult tunnistada, et ta näitab väga meisterlikult, kuidas alatine kõikide kahtlustamine viib selleni, et kedagi ei usaldata ja isegi enese kohta puudub arvamus. Oma tahte kohta. Masendav tõesti – welcome to Estonia. Teiselt poolt ei ole mina jällegi sellise masenduskirjanduse austaja – minu jaoks on ju Eesti ja teatud osad selle minevikust siiski teiste emotsioonidega seotud ja ma võin põhimõtteliselt nõustuda, et asjadele saab ka teisiti vaadata. Aga vaadaku siis teised ja nautigu. Minu jaoks oli üks veniv ja pikk masendusjutt, mille oleks saanud märksa lühemalt ära öelda – sellevõrra ka löövamalt.

Samas, eks lugege teiste arvamusi ka, sest minu maitseei lähe just tihti teiste omaga kokku. Näiteks Danzumees on suhteliselt vaimustuses olnud (mõistetav ka seetõttu, et suhestub enda eluga rohkem), Johanna-Maria Prangel kirjutab ka kiitvamalt, Kaneelikaru mõtteavaldustega olen igati päri (lihtsalt selle vahega, et mind ajas kogu see venitamine ja kõige ühte raamatusse surumine põhiliselt närvi), Sydamelähedaselt kirjutab ka kiitvalt. Muud meediakajastused/intervjuud siin:

KaupoMeieligaPärnuPostimehes, EPLis, KeilPostimehes, Naistemaailm.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

41. Sofi Oksanen “Stalini lehmad” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback-viide: Sofi Oksanen „Stalini lehmad“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s