44. Sten Nadolny “Aegluse avastamine”

See raamat räägib Inglise meresõitja ja põhjapooluse uurija John Franklini (1786-1847) eluloo. Sellisena võib seda raamatut vabalt ka lugeda – “ühtaegu kui meresõitjaromaan, seiklusromaan ja arenguromaan” (tagakaanelt). See raamat ilmus eesti keeles juba 6 aastat tagasi – 2005, originaal aga suisa 1983. Täiendaksin tsitaadiga raamatu tagakaanelt:

Nadolny suurimate saavutuste hulka kuulub see viis, kuidas tema proosa rütm muudab meie taju kiirust.” J.J. White Times Literary Supplement

Ise panin enda jaoks selle raamatu “kõrva taha” peale Varraku blogi/Daniel Vaariku PostScriptumit. Ja vaadake, kui raamatul on selline rahulik kaanepilt ja pealkiri, siis see lausa häälestab lugemiseks ette. Mulle väga meeldis. Nagu heade raamatute puhul tihti – vahel võib mõte mujale joosta, st. vahepeal võib tunduda igav🙂 (Tegin selle avastuse just hiljaaegu. Paljud väga meeldinud raamatud on sellised – just need, mis meeldivad oma tempo, keele ja mõtiskluste pärast.)

Nagu nimetatud, võib seda raamatut lugeda lihtsalt kui kellegi arengulugu. Seetõttu ongi sisu suhteliselt fragmentaarne – elu on nimelt selline. Räägitakse poisi õppeaastatest. Esimesest merereisist. Mõnest lahingust ja hirmust. Siis esimesest ekspeditsioonist. Elust kubernerina Van-Diemeni maal/Tasmaanias. Teine liin on aga aeglus – nimelt on peategelane John väga aeglane inimene, mistõttu teda peetakse koolis juba veidi ohmakaks. Aga ta on visa ja ta õpib enda aeglust tundma. Ta leiab sellest tugevused, nõrkused, vajakajäämised. Seetõttu loob ta lausa omaenda süsteemi – sinna juurde kuulub enamasti ikka, et on olemas üks, aeglane, kes näeb suurt tervikpilti ja teeb aeglaseid otsuseid, ja teine, kiire, kes teeb kiireid otsuseid asjades. Tema õpetaja dr. Orme on nt. kirjutanud oma traktaadis (millega John igati nõus ei ole):

On olemas “ülevaateameteid” ja “üksikasjaameteid”. Paljud mõttetud pingutused ja kannatused osutuvad kiiruse õigeaegsel mõõtmisel ülearuseks. Juba koolis võib sisse seada osakonnad kiiretele ja aeglastele lastele.

“Lastagu kiireid olla kiired ja aeglastel aeglased, igaühel vastavalt tema eripärasele ajamõõdule. Kiired võib panna ülevaateameteisse, mida mõjutab ajastu kiirendumine: nad taluvad seda hästi ja osutavad kutsarite või parlamendisaadikuina parimaid teeneid. Aeglastel inimestel seevastu lastagu õppida üksikasjaameteid nagu käsitööd, arstikutset või maalikunsti. Selles tagasitõmbumuses suudavad nad kõige paremini jälgida ka tasapidiseid muutumisi ning kiirete ja valitsejate töö tulemust hoolikalt hinnata.” (lk. 185-186, tõlk. Mati Sirkel)

Või nagu ta raamatu lõpupoole oma nõunikule Tasmaanias väidab: “Ilma aegluseta ei saa midagi teha, isegi mitte revolutsiooni.” (lk. 275).Üldse on see õpetaja, dr. Orme, Johnile väga sümpaatne (ei, mingit harrast ülespoole vaatamist pole).

Dr. Orme tuli ise selle peale. Inimkond õpib, arvas ta. Ta õppivat veidi aeglasemalt, kui Orme oli oletanud. “See tuleb sellest, et tublid püüavad pidevalt parandada seda vähest osa maailmast, mida nad tunnevad. Ühel päeval nad avastavad maailma, selle asemel et teda parandada. Ega unusta enam, mida nad juba avastanud on.” (lk. 113-114).

Oma aegluse võtab John kokku kord ühele poisile hiigelvaraanist, sisalikust, keda nimetati Salvatoriks [sic!!], kõneldes:

“Salvator ei põgene. Aga ta ka ei võitle meelsasti, see on tal loomu poolest vastu. Ta on tark nagu inimene ja peab meelsasti sõprust. Aga ta vaevalt liigutab end – enamasti istub ta vaikselt paigal – ja seepärast leiab vähe sõpru. Ta saab vanemaks kui kõik teised loomad, ta sõbrad surevad enne teda.” [—]

“Ta on tagasihoidlik ja leplik. Ainult kanad segavad teda, need pistab ta nahka, kui saab. Mis otse tema ette jääb, seda ei tunne ta mõnikord hästi ära – ” (lk. 131)

Tsitaate tahaksid siit raamatust välja kirjutada kilomeetri jagu. Mõnega teeks algust, et anda edasi veidi raamatu õhustikku. Esiteks on vägagi tuttav mõtteviis vabadusest:

Hullis oli ta [John Franklin] mehise kausitäie taga vabaduse üle järele mõtelnud. Vabadus oli olemas siis, kui sa ei pidanud teistele ette ütlema, mida plaanisid. Või kui sa selle maha vaikisid.

Poolik vabadus siis, kui sellest tuli tükk aega varem ette kuulutada. Orjus, kui teised ütlesid sulle, mida tuleb teha. (lk. 38-39).

Teiseks kirjeldatakse portugallasi nende lobisemishimu ja portugali keele kõla tõttu järgmiselt (ja see, kas pole, on mulle ka väga tuttav):

Vastumeelne oli siin suudest kostev kärin ja susin. Lissaboni inimesed rääkisid nii, nad kardaksid nad, et iga sõna, mida nad otsekohe välja ei ütle, põletab huuled ära, ja nad puhusid selle sõna pealt ja alt palju õhku välja. Lisaks lehvitasid ja vehkisid nad kätega. (lk. 43)

Vaatlevast laadist. Kogu raamatu vältel õpib John ennast tundma ja ei lase teiste arvamusel end häirida. Tema süsteem on rahulik, järelemõtlev, kõikiarvestav. Laevas (Trent‘is) on küll karistusraamat, aga ta on kindlalt seda meelt, et karistusega ei saavuta midagi.

Ta uuris lund ja kuna korravastasused jäid edasigi ära, siis kandis karistusteraamatusse lumehelveste kuju. “Lumi on põhimõtteliselt kuusnurkne,” kirjutas ta. Lõppude lõpuks oli ju reisi eesmärgiks uurimistöö. Muheldes mõtles ta admiralide nägudele, kui pärast pikka ringteed püha Venemaa Trenti karistusteraamat lõpuks nende kätte jõuab. (lk. 173)

Franklin teeb seega kogu aeg tähelepanekuid, jälgimine on tema parim oskus, järelduste tegemine samuti. Esimesel korral jääväljade juurde jõudes on ta sedasi lapselikult rõõmus lumehelveste üle. Kogu meeskond vahib reelingul polaarpäeva ja on probleem, kuidas vahis mitteolevad magama saada🙂 Ma kirjutan siia ühe pika kirjelduse Johni enda mõtisklustest:

See oli igavene õhtutaevas, varjud nii tohutult pikad, ja kui üles kerkisid udulaamad, said neist otsemaid punakad pilved ja nad muutsid kõiki värve kuni põhjapoolse silmapiirini välja.

John vahtis jääd, uuris vorme ja püüdis mõista, mida need tähendavad. Meri suutis siiski omaenda jõul endast üle kasvada, siin oli selle tõendus. Siin leidis ta selle, mida ta unenäod olid silmas pidanud.

Tund tunni järel joonistas ta jäämägede vorme karistusteraamatusse. Ta kirjutas ka värvid lisaks: “Roheline vasakul pool, punane paremal pool, ja kümne minuti pärast vastupidi.” Ta püüdis ära nimetada, mida nägi, aga see õnnestus kehvasti. See oli pigem muusika, mida oleks pidanud noodikirjas kirjutama. Peeneviiruline meri mängles jääkujudega ja kandis neid nagu taktis, ja neil endil oli nagu helidelgi harmoonia, ehkki nad olid ju midagi killustunut ja lõhkiläinut. Aga nad mõjusid rahulike ja ajatutena, midagi sellist ei saanud inetu olla. Siin oli rahumeelde. Kaugel tagapool, kusagil lõunas, kandis inimkond hoolt inimkonna viletsuse eest. Londonis oli aeg midagi käskivat, igaüks pidi temaga kaasa käima. (lk. 174)

Selles raamatus on palju tegelasi, kuna elulooraamat juba eeldab, et inimene puutub erinevatel reisidel kokku erineva meeskonnaga. Seetõttu läheb minusugusel haugi ajuga inimesel muidugi peagi meelest, millisel reisil keda kohati. Ühel reisil on kunstnikuna kaasas William Westall (reisidel peavad olema kunstnikud, kes avastusi talletavad – fotosid ju veel ei ole). See Westall jookseb väikese refräänina läbi kogu raamatu – John küsib ikka tema kohta (ta sai vist kuulsaks kunstnikuks omal ajal). Tema kujutamine mingil tõehetkel meenutab mulle kangesti… Klingsori Louis’d.

“Nüüdsest peale esitan ma kõik küsimused, mis üleüldse võimalikud on,” ütles Westall. “Kes keeldub küsimast, ei tee ühel päeval enam midagi õigesti, maalimisest hoopis rääkimata!” Ta tegi sellega kohe algust: “Me arvame näiteks teadvat, mis on maailmas jääv ja mis muutuv. Midagi me ei tea! Oma parimatel hetkedel aimame seda. Ja heades piltides on see aimdus sees.” (lk. 92 – John mõtleb, nagu talle kombeks, pikalt ja leiab, et “Kõike samaksjäävat tahaksin ma samuti teada,” – lk. 93)

Kunstist on siin veel hiljemgi mitut puhku juttu. Tegelased vaidlevad selle loomuse üle (nt. lk. 98). Hiljem näiteks seoses “pildikeerajaga” ehk multifilmide eelkäijaga, mis oli avastamise järgus:

“Ma olen avastaja,” ütles ta [Franklin], “ja avastamine tähendab ise otse vaadata, kuidas miski välja näeb ja kuidas ta end liigutab. Ma ei tahaks lasta mingil pildikeerajal endale midagi ette luisata.”

“Kas eitate siis ka maalikunsti ja kirjandust?” küsis Roget. Franklin palus tal veidi oodata. Ta käis toas mõned korrad edasi-tagasi.

“Ei,” ütles ta siis. “Maalikunst ja kirjandus kirjeldavad küll samuti, kuidas miski välja näeb ja milliste reeglite järgi end liigutab, aga mitte, kui kiiresti see sünnib. Kui nad seda ometi kuidagi väidavad, võib selles otsekohe kahelda. See on tähtis. Sest kui kaua asjad kestavad ja kui kiiresti nad muutuvad, seda peavad inimesed ise nägema.” (lk. 247)

Täiesti vahelepõikena lisan mingid sellised vahvad nentimised, mis tundusid raamatu kontekstis hästi sobivad, tegelikkust jälgivad ja armsad:

Vanaisa oli vahepeal täiesti kurdiks jäänud. Ta vaatas igale kõnelejale pikalt otsa ja ütles: “Karjuma sa ei pea. Ma ei saa niikuinii aru. Kõike tähtsat näen ma ise, seda ei pea mulle keegi ütlema!” (lk. 108)

või naabrinaisest

Vastasmajas puhastas keegi vana naine mitu korda päevas oma akent, mõnikord koguni öösel. Paistis nii, nagu tahaks ta enne surma veel valmis saada üheainsa asjaga, mille kallal kellelgi poleks midagi nuriseda. (lk. 238. Kui naine suri, püsisid aknad puhtana 4 päeva).

Samamoodi jälgib John ka naisi, saades juba noorusest saadik täiesti kiretult ja rahuliku jälgimise ja tähelepanekute tõttu aru, et naised on täiesti teistsugused kui mehed ning (sedasi öelnud juba tema koduküla, Spilsby karjus) tahavad maailmas midagi sootuks muud kui mehed (lk. 46). Näiteks tema esimene naine, kaunishing Eleanor:

Eleanor tahtis sünnitada palju lapsi, ta leidis, et see on imepäraselt arhailine ja abitu seisund, millest tekkis iga uus elu, nii loov ja “kuidagimoodi religioosne”. Franklin nägi seda asja lihtsamalt, aga lapsi tahtis temagi. (lk. 249)

Lk. 243-244 kirjeldab ta ühte kohtumist Eleanori kunstiinimestest sõpradega, kes ei suuda keelt hammaste taga hoida. See on nii armas, aga ehk ei hakka ära tooma.

Ühesõnaga – väga tore raamat. Nii kenasti põlistatud John Franklini elu – tegelikkuses on ju pool välja mõeldud, kuna on dokumenteerimata. Las olla. Soovitan. Kokkuvõte peaks olema parajalt hoiatav – kellele sellised raamatud ei meeldi, peaks kokkuvõttest aru saama.

Tõlkija intervjuu autoriga Sirbis, Erkki Luuk Postimehes, Anari Koppel EPLis.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s