46. Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

Selle raamatu järjekorda panin end raamatukogus niipea, kui see ilmus. See tähendab mitu kuud tagasi. (Ja kui nüüd kätte sain, selgus, et hetkel on jälle 7 päeva laenutus!)

Niisiis – taas Hvostov, kelle suhtes mul on varasemaid raamatuid lugedes tekkinud poolehoid. Seega positiivne eelarvamus. Seetõttu olin raamatu alguses suisa veidi kahevahel – mulle meeldis, kuid tajusin väga teravalt ajakirjanduslikku stiili (no see oli otse peale Beltráni luulelisemat keelt) ja püüdu vaimukas olla. Miks ka mitte.

Nüüd olen raamatu läbi lugenud ja üldmulje on ikkagi hea – seda ei saa kõigile valimatult küll soovitada, kuna mind kõnetavad juba ajastu märgid (aga raamat koosneski märkidest suures osas), aga vägagi ka seesama eestlaseks olemine/saamine, millest Hvostov tihti kõneleb. Inimene, kes on asjadele mõelnud, kellel on taustaks palju ajalooteadmisi ja kes seab alatihti mitmed asjad kahtluse alla. Pealegi on elu kinnises Sillamäe linnas ka teistmoodi kui meie “päris-Eestis” ehk minu puhul siis Tartus.

Juba algusest saadik tundub mulle, et ta tahab midagi tõestada – kasvõi alateadlikult ja on näha, et teatud asjade suhtes on vaja rääkida rohkem kui nt. minule oleks vaja – aga noorematele ehk siiski. Inimpõlvkonnale, kes võib öelda, et “miks te siis astusite parteisse” või “miks te politseid ei kutsunud.” Ja “Hvostov, venelane, mis sa ka tead.” Sest kõige rohkem olin vaat et šokeeritud ühest loengust, mida TÜ egiidi all 2010. kevadel pidasid kaks Tartu “eliitgümnaasiumi”  (niivõrd-kuivõrd) emakeeleõpetajat. Hvostovi raamatu lahkamisel joonistas üks neist tahvlile kaks ringi, mis keskelt ühe väikese siilu võrra kattusid. Seda tutvustati kui õpilaste ees kasutamiskõlblikku harjutust – õpilased võiks näiteks nimetada eestlaste ja venelaste omadusi, keskele jääksid siis “ühised” omadused – et lapsed näeksid, et meis on nii mõndagi ühist. Kuigi ringid olid joonistatud nii, et ühisosa oli peaaegu et olematu. Ja siis läks hiljem üldiseks Hvostovi materdamiseks, kuna mis tema, tibla, ikka teab ja Vahtre ja Laar on ju kirjutanud ja Ago Pajuri kursusel oldki ka käidud, kuigi ega täpselt ei osatud öelda, mis see “tegelikult” siis tähendas ja mõelge – ajalooõpetaja oli õpetajatetoas lausa hõisanud, et tore, et Hvostovi käsitlete – kutsuks ta kooli esinema. “Ja arvake, mis mina ütlesin?” ning kõik osalenud emakeeleõpetajad said justkui aru, et “vara veel”. Ma lihtsalt ahmisin õhku seal kõrval. Tollel hetkel ei olnud auväärt õpetajad veel teadlikud, et Hvostov on siiski kõigest geneetiliselt pooleldi venelane ja põhiosas siiski eestlane (mulle sellised vastandamised tegelt põhimõtteliselt üldse ei istu – eestimaalane, sünnist saadik). Üldsegi sobiks asja illustreerima üks tsitaat käesolevast raamatust:

Tallinnas 2009. aastal Vabadusesambaks nimetatud monumendi avamisel […] tüüris minu juurde keegi otsustava ilmega eesti keelt kõnelenud meesterahvas, kes küsis igasuguse sissejuhatuseta, kas minu maailm on sinimustvalge.

Ta ei küsinud seda minult kui suvaliselt inimeselt, vaid kui tuntud ajakirjanikult.

Vene nimega ajakirjanikult, kelle ta rahvasummas ära tundis.

Ma ei salga, et ma ärritusin. Kähvasin midagi niisugust, et miks ta arvab, nagu oleks minu maailm üldse mingit värvi; ei ole see sinimustvalge ega ole see ka punane; minu maailm on märksa kirjum, kui ta suudab üldse ette kujutada.

Mees tajus mu ärritust ja teatas igaks juhuks, et on poksitreener.

Mina läksin sinimustvalges maailmas elava ülekuulaja peale aina vihasemaks, sest oli ilmselge, et ta oli enda peas konstrueerinud mingi vastandumise minuga – ta kohtas eesti rahva Vabadusesamba avamisel inimest, kes tema arvates pidi suhtuma selle samba avamise fakti kui isiklikku lüüasaamisesse. Ta nägi tiblat eestlaste peol.

Ma sain väga hästi aru mind tabanud ärrituse põhjusest.

[—]

Rahvuslik kiiks. Sa oled see, mis on sinu nimi. Nimede vahetamine-tagasivahetamine ja üldse sinu isiksuslike omaduste tuletamine sellest, kuidas su nimi kõlab – see on eestlastel midagi rahvusliku spordi taolist.

Ma ei hakanud seda lugu tollele poksitreenerile rääkima. Tema peas jooksnud kolm juhet, sinine, must ja valge, oleks selle peale lühisesse läinud.

Aga ma sain tema isiklikust murest väga hästi aru. Sest ma olen eestlane.

Paraku. (lk. 237-238)

Seega – kui Andrei ei oleks võtnud isa perekonnanime (nagu ma aru saan, jagas isa oma elu eesti ja Baikalitaguse või suisa kaugema kodukoha vahel  ja jäi seetõttu poisi südamesse mõnevõrra kahtlast rolli täitma), oleks ta nüüd Rohtlaan ja eesti keele õpetajad ei peaks nii palju pead murdma.

Nimelt läks vanaisa kaasa Pätsi-aegse nimede eestindamise kampaaniaga, võttes endale uueks nimeks Rohtlaan.

“Hea, et niigi läits,” võiks ma oma vanaema sõnadega öelda. Pakuti ka Saviauku ja veel mingit sama kunstlikku ja absurdset liitnime. Kas polnud nimedelehel isegi mitte üks Roosiaed? (lk. 236)*

(Eriti) lõpupoole kirjutabki autor paljutki ajalooga seonduvat – mis on tegelikult tõesti väga põnev. Vaivara sunnitöölaager. Ajaloo vaikimistest. Valus kodukohatunnetus – Sillamäe kui koht, mis oleks võinud (sellisel kujul) olemata olla. Mulle väga meeldib, kuidas ta paljusid asju läbi mängib, spekuleerib, kõike täie tõe pähe ei võta, mõtleb. Ses suhtes ei ole niisama jahumine.

Teiseks tegid ikka mitmed kohad väga nalja. Olgugi et ma nägin juba alguses, et tahetakse vaimukas olla – tuli ikka päris hästi välja ka mõnes kohas, olgem ausad. Näiteks rääkides oma ema ja isa kohtumisest tunnistab ta, et selles vallas laiutab peretraditsioonides tühi auk, millest keegi ei ole suurt midagi kõnelenud ega poetanud. Jällegi võtab ta ette ka spekuleerib. Stiilinäide emast, kes saadeti suunamise tagajärjel noore geoloogina Baikali taha.

… Kui ainult poleks olnud minu ema, kes ilmus kusagilt Eestist (mis koht see veel on?) kohale, hoides kaenla all oma naljakat sõnaraamatut ja vaadates teda ümbritsevat maailma sellise pilguga, nagu ei saaks ta üldse mitte millestki aru. Nagu ülikoolist tulnud inimene, ausõna. (lk. 300)

Oma kohtumisest “päris-Eestiga” räägib Hvostov läbi suviste külaskäikude ja viibimiste vanavanemate juures Põlulas.

Küla asus Põlula mõisa maadel, mõisa häärberis töötas kohalik algkool. Maja ümbritses mõisapark koos kunagise piiritusetehase varemetega. Vesiroosidega tiik, valgeks lubjatud vabrikumaja, kõrge punastest tellistest laotud korsten, mille otsa kuhjatud kurepesa… Põlulas oli olemas see “miski”, mille pildistamisel ja maalimisel tekkinud teost vaadates krimpsutab kriitik või ka arenenud maitsega esteet nina, öeldes, et tegemist on kõige jõledama kitšiga.

Ma olen täheldanud, et kitši keskel on väga mõnus elada. (lk. 233 – Sillamäe piirkonnast rääkides meenutab ta sageli pigem Tarkovski/Strugatskite Stalkerit)

Muidugi võib jälle veendunult öelda, et tegemist on “ausa” looga, milles kirjeldatakse ka häbenemapanevaid juhtumeid ja seksuaalset sirgumist. Ei ole seal midagi väga vastumeelset. Samamoodi ei häbene ta tunnistada, et ei olnud kuigi kaugel ka ise enese põhjajoomisest – võtnud kõvasti kärakat kunagi. Mulle tegi kangesti nalja (aga siin vist jälle põlvkonnaküsimus) jutt sellest, kuidas ta pikk sõjaväeteenistus lõpuks lõppes:

HILJEM, kui arstlikus komisjonis oli käidud ja muud asjad seal komissariaadis õiendatud ning võis koju minna (aga samas nagu üldse ei tahtnud veel), otsustasin ma tänaval edasist tegevust plaanides kõnetada ühte nendest sellidest, kes komissariaadi keldris kaarte olid tagunud.

Ütlesin talle pikemalt keerutamata, et možet sabrazim tševo-nibud?* (*”Vahest nuputaks midagi?” See oli üks nendest eufemismidest, mille poolest vene keel nii rikas on. Küsimus tuleb lugeda: “Paneks õige tina?”)

Tüüp jäi mind vahtima, nagu oleks teda kõnetanud koer või lennanud talle tuvi õla peale ja palunud suitsule tuld.

Sellegipoolest oli ta “nuputamise” kohalt täitsa positiivselt meelestatud. Läksime õllekasse. Mida rohkem me seal kannusid tühjaks kaanisime, seda sügavamaks muutus minu joomakaaslase hämming. Ta oli seniajani teadnud, et meessoost inimesed jagunevad kaheks: ühed, kes joovad ja teised, kes loevad. Ta ei kujutanud ette, et need inimtüübid võivad kattuda.

Toimuv oli talle nii suur kultuurišokk, et talle ei hakanud isegi õlu sarve. (lk. 200-201)

Tegelikult ei ole sinimustvalge maailmapildiga õpetajapreilidele/-prouadele nähtavasti väga meeltmööda ka jutt kaklemisest (kuigi – pidage! Kunnase kaklusi täis lood ei põhjustanud ju nii suurt tülgastust, kuna tegemist oli ikkagi eestlasega?!). Täiesti ilustamata räägib Hvostov erinevatest poistejõukudest ja kaklejatest. Ka kõva kuulsusega Sillamäe eestlastest, kes sündisid 50ndatel ja olid kõvad kaklejad ja aumehed.

Eestlased ei ole üldiselt kakleja rahvas. Isegi kunagised üle kogu Läänemere tuntud riiukuked saarlased, kelle vägivaldsuse kirumisele kulutab 13. sajandil elanud kroonik Henrik kõvasti tinti, olid muutunud rusikamees Pauli [Sillamäe] ajal alalhoidlikeks mökudeks. ( 🙂 lk. 226)

Seega – mulle see raamat meeldis. Kui, siis võiks ette heita toimetamatust – tavalised trükivead olid mitmes kohas sisse jäänud.

* Ja oi, kuidas ma seda lauset mõistan, omades ise täpselt samavõrra väljamõeldud kaunisnime, mis võiks olla hea ja lühike algupära. Nagu mu eelmine nimi.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s