47. Jan Beltrán “Nora”

Peale Beltráni kolmanda raamatu (õnnestunud) lugemist tekkis huvi ka eelmise romaani vastu. Ja traditsiooniliselt veidi asjaoludest, mis ei puutu üldse raamatusse. Nimelt tellisin selle raamatu andmebaasist, ise veel enne nalja mõttes mõlgutades, et kas peaks äkki ka Beltráni raamatuid otsima väliseesti kirjanduse hulgast :). Ja seetõttu oligi naljakas, kui leidsin, et raamat oli rampsis sees ja hetkel kättesaadav tõesti ainult väliskirjanduse ja vanade raamatute osakonnast. Mis paneb küll mõtlema, kas sellist osakonda nagu väliseesti kirjandus siiski enam on vaja…. Sel juhul peaks ju muist “Minu…” sarja raamatutestki seal koha leidma…

Aga nüüd asjast. Teatud raamatuid kätte võtmise tunne on hõrk – just eriti nende, mille autorilt sulle miski varem on meeldinud. See taas positiivne eelarvamus. Ja kuigi kaks raamatut sain raamatukogust kahjuks “7-päeva laenutusena”, siis võtsin vahele siiski “Nora”.

Stiil oli mulle sobiv, nagu ka esimeses ja kolmandas raamatus. Algus tundus meelepärane. Samas ei olnud selles raamatus siiski seda melanhooliat või teab-mis-tunnet, mis mulle Jumala poolt hüljatus kuidagi meeldis. Kui sealse raamatu tegelaste ängis oli ka tegelikult lootusetu Portugali/Lissaboni lugu, põhjused, siis Nora puhul oli aimata mingit tahet üldistusele ajastu kohta, aga see ei tulnud kuigivõrd välja. Tegevus toimub Barcelonas ja Sevillas. Tegelikult oli lugu siiski pigem ühest naisest ja tema suhteliselt õnnetust elukäigust. Püha prostituudi lugu. Nagu ka teistes raamatutes – mingit erilist haripunkti ei tundunud olevat (nii ja naa, insest ehk). Siit paistis justkui taas läbi, et tegemist on päriselulise jutustusega (Lõunalehest selgubki, et enamus sündmusi on tõestisündinud), mis on ilukirjanduslikku vormi valatud. Ilukirjanduslikuks finessiks olid vestlused 63-aastase Nora ja tundmatu meestegelase vahel. Ja peab tunnistama, et kuigi see raam oli pisut intrigeeriv, olin ma isegi pisut pettunud, kui meesisikuks osutus noorpõlvesõber ja nn. esimene armastus Mario – mitte esimese lapse isa, kirglik Faisal, marokolane. Nojah, kui tõsielu sündmustel põhinev, siis ei saagi mingit päris seebilikku lõppu ju oodata… Põgus kohtumine eelmise raamatu Rosa ja Kristianiga (peaks üle sirvima – Marc on mul tegelasena meelest läinud. Pigem oleks seal justkui keegi… Antonio olnud?).

Erinevalt La mala vida‘st on siin siiski suhteliselt läbiv lugu Norast (mitte mitmest erinevast tegelasest), aga võrreldes Jumala poolt….‘ga, on siin puudu see miski, mis hinge läheb ja ühendab. Stiil sellegipoolest samavõrra kena kui teisteski. Vaatan, et EPLis kirjutab Ene Poll ka, et “Teinegi teos on hästi ja haaravalt kirjutatud, lihtne lugeda, on „reaalselt eksisteerivatel prototüüpidel põhinev tõsieluromaan”, kuid süžee jääb, kuidas seda nüüd öelda, kitsaks.” Veidi raamatu sünniloost ja muustki võib lugeda delfi intervjuust kirjanikuga.

PS. Kiitusena olgu veel öeldud, et mulle meeldib lugeda toimetatud raamatut, milles ei ole trükivigu. Peale Hvostovi raamatut hindan seda eriti. (Ja kahjuks on viimasel ajal ka Varrakul palju trükivigu sisse jäänud).

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s