47. Jan Beltrán “Nora”

Peale Beltráni kolmanda raamatu (õnnestunud) lugemist tekkis huvi ka eelmise romaani vastu. Ja traditsiooniliselt veidi asjaoludest, mis ei puutu üldse raamatusse. Nimelt tellisin selle raamatu andmebaasist, ise veel enne nalja mõttes mõlgutades, et kas peaks äkki ka Beltráni raamatuid otsima väliseesti kirjanduse hulgast🙂. Ja seetõttu oligi naljakas, kui leidsin, et raamat oli rampsis sees ja hetkel kättesaadav tõesti ainult väliskirjanduse ja vanade raamatute osakonnast. Mis paneb küll mõtlema, kas sellist osakonda nagu väliseesti kirjandus siiski enam on vaja…. Sel juhul peaks ju muist “Minu…” sarja raamatutestki seal koha leidma…

Aga nüüd asjast. Teatud raamatuid kätte võtmise tunne on hõrk – just eriti nende, mille autorilt sulle miski varem on meeldinud. See taas positiivne eelarvamus. Ja kuigi kaks raamatut sain raamatukogust kahjuks “7-päeva laenutusena”, siis võtsin vahele siiski “Nora”.

Stiil oli mulle sobiv, nagu ka esimeses ja kolmandas raamatus. Algus tundus meelepärane. Samas ei olnud selles raamatus siiski seda melanhooliat või teab-mis-tunnet, mis mulle Jumala poolt hüljatus kuidagi meeldis. Kui sealse raamatu tegelaste ängis oli ka tegelikult lootusetu Portugali/Lissaboni lugu, põhjused, siis Nora puhul oli aimata mingit tahet üldistusele ajastu kohta, aga see ei tulnud kuigivõrd välja. Tegevus toimub Barcelonas ja Sevillas. Tegelikult oli lugu siiski pigem ühest naisest ja tema suhteliselt õnnetust elukäigust. Püha prostituudi lugu. Nagu ka teistes raamatutes – mingit erilist haripunkti ei tundunud olevat (nii ja naa, insest ehk). Siit paistis justkui taas läbi, et tegemist on päriselulise jutustusega (Lõunalehest selgubki, et enamus sündmusi on tõestisündinud), mis on ilukirjanduslikku vormi valatud. Ilukirjanduslikuks finessiks olid vestlused 63-aastase Nora ja tundmatu meestegelase vahel. Ja peab tunnistama, et kuigi see raam oli pisut intrigeeriv, olin ma isegi pisut pettunud, kui meesisikuks osutus noorpõlvesõber ja nn. esimene armastus Mario – mitte esimese lapse isa, kirglik Faisal, marokolane. Nojah, kui tõsielu sündmustel põhinev, siis ei saagi mingit päris seebilikku lõppu ju oodata… Põgus kohtumine eelmise raamatu Rosa ja Kristianiga (peaks üle sirvima – Marc on mul tegelasena meelest läinud. Pigem oleks seal justkui keegi… Antonio olnud?).

Erinevalt La mala vida‘st on siin siiski suhteliselt läbiv lugu Norast (mitte mitmest erinevast tegelasest), aga võrreldes Jumala poolt….‘ga, on siin puudu see miski, mis hinge läheb ja ühendab. Stiil sellegipoolest samavõrra kena kui teisteski. Vaatan, et EPLis kirjutab Ene Poll ka, et “Teinegi teos on hästi ja haaravalt kirjutatud, lihtne lugeda, on „reaalselt eksisteerivatel prototüüpidel põhinev tõsieluromaan”, kuid süžee jääb, kuidas seda nüüd öelda, kitsaks.” Veidi raamatu sünniloost ja muustki võib lugeda delfi intervjuust kirjanikuga.

PS. Kiitusena olgu veel öeldud, et mulle meeldib lugeda toimetatud raamatut, milles ei ole trükivigu. Peale Hvostovi raamatut hindan seda eriti. (Ja kahjuks on viimasel ajal ka Varrakul palju trükivigu sisse jäänud).

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s