54. Juri Lotman “Mitte-memuaarid” jt.

Kõndisin nädalavahetusel raamatupoest läbi ja nägin raamatut “Jalutuskäigud Lotmaniga”. Kodust arvutist kohe tellisin raamatukokku ja imelikul kombel sain järgmisel päeval kohe kätte ka (kuigi mõlemad eksemplarid olid väljas ja tagastamisaeg minu mäletamist mööda oktoobris). Hakkasin siis algusest pihta ja olin väga meeldivalt üllatunud! Vaadake, selline raamat huvitab mind küll väga juba ette, aga siiski kartsin, et tegemist on keerulisema tekstiga. Tallinna Ülikooli kirjastuse välja antud – ikkagi kõrgkooli kirjastus! (Mingi probleem oli vist kunagi, et Lotmani arhiivi jaoks ei leitud Tartus raha?) Kui väljaandja ei ole ka kommertskirjastus, siis on reklaami (eriti agressiivset reklaami) ka vähem.

Raamat koosneb mitmest alaosast. Kõiki ma ei lugenud – Lotmani tekstid tuntud meestest ei huvitanud mind sedapuhku.

Esimene osa on Lotmani enese memuaarid, “Mitte-memuaarid” – see on kõige tavalisem elulooraamat (positiivses mõttes). Väga huvitav ja tore oli lugeda, huumorit oli ka parasjagu. Väga suur osa kirjeldatust oligi seotud sõjaga. Tsiteerin mõnda kohta:

Sõdureid huvitas, kuidas nende rindekaaslane hakkab kirjeldama sõda – koos sõimusõnadega või ilma. Ja püüdsid teda igati veenda, et ilma ropendamiseta ei ole võimalik sõja kohta tõtt kirjutada. Oma kogemusest võin öelda, et asi pole ainult vajaduses tõde edasi anda. Keerukas, valitud vene ropendus on üks olulisemaid abivahendeid ülikeeruliste olukordadega toimetulekuks. Sel on vaieldamatult kunstilise loomingu tunnuseid ja lisandub ka mänguline element, mis kergendab oluliselt psühholoogiliselt üliraskete olukordade läbielamist. (lk. 47)

Kogu tee arutasime, miks sõda meie jaoks nii ebasoodsalt kulgeb. Minu kaaslane väljendas oma arvamust umbes selliste sõnadega: “Sa, Jurka, ära pahanda, aga selles on süüdi juudid. Ei, ära arva, ma ei räägi nagu fašist, ja tead, neid eelarvamusi mul ei ole, aga mõtle ise. Näe, sakslased valmistusid sõjaks, aga meie – meie korraldasime festivale, tegime maailma parimaid filme, Oistrahh saagis viiulit – kõik puha juudid. Ei, tead, mul pole eelarvamusi, aga parem oleks olnud viiulitega mitte jännata.” Ma ei jaganud tema vaateid ja püüdsin selgitada, et käib sõda fašismi ja antifašismi vahel, aga antifašism eeldab renessanssi – kunsti arengut. Mille peale ta vastas: “Noh ja jõudsitegi oma renessansiga sinna, et sakslased on Doni ääres, pista sinna kohta oma renessanss.” (lk. 56)

Sõjast on raske kirjutada, sest seda, mida sõda täpselt tähendab, teavad ainult need, kes pole seal kunagi olnud. See on sama, mis kirjeldada mõõtmatut ruumi, millel puuduvad kindlad piirid ja sisemine ühtsus. Talvel on üks sõda, suvel teine. Üks taganemise ajal, teine kaitses ja rünnakul; üks sõda päeval, teine öösi. (lk. 67)

Teine osa raamatust on koostatud valikust Lotmani sõnavõttudest ja intervjuudest. Mõnes mõttes (eriti ülikooli publikatsiooni puhul) oleks olnud hea kohe intervjuude alguses näha, millal see avaldati, kes oli intervjueerija. Intervjuud ise on taas põnevad ja mitte liiga keerukad – ikkagi intervjuud! Näiteks arutletakse temaga mitmel pool kunsti- ja kirjandusteoste üle. Valitud tsitaate sel teemal:

Mina teeksin ettepaneku seada sisse kord, et kahekümne aasta järel avaldataks uuesti kirjandusauhindu saanud teoste nimekirju. Uurisin raamatukogudest: lugeja laenutab kõige meelsamini kas kahe-kolme viimase aasta jooksul ilmunut või siis sada aastat ja rohkem tagasi trükitut. Samal ajal aga ei paelu tema tähelepanu teosed, mis on saanud kõlava tunnustuse kolmkümmend-nelikümmend aastat tagasi. (lk. 175)

Meile informatsiooni andes ei ole kunstiteos passiivne nagu näiteks pakend, kuhu on kirja pandud meie jaoks vajalikud andmed. Ta räägib meiega, räägib tarka juttu. Mitu inimest lugesid üht ja sama teost, kuid igaüks neist sai erineva sõnumi. Ja mis kõige huvitavam – igaüks sai selle, mida ta vajas, ja sel määral, mil ta oli valmis sellest aru saama. (lk. 184)

Lugejatunne peab säilima juba seetõttu, et kirjandus pole loodud analüüsimiseks. Kui me hakkame teostes nägema vaid “kirjandusmälestisi”, […] st mingeid uurimisobjekte, siis me kaotame ühe väga olulise asja – pragmaatika. Kirjandusteose tekst ei tööta tühjuses, ta peab meiega kõnelema. Kui ma piirdun analüüsiga, asetan teksti inimese olukorda, kes tahtis vestelda sõbraga, sattus aga selle asemel diagnoosi paneva arstiga jutlema. Tema kõneleb minuga, aga mina panen talle diagnoosi. Vestlusest ei tule niiviisi midagi välja. (lk. 205)

Kas see pole mitte tabavalt öeldud – just see viimane? Üldse meeldis mulle läbi kumav isiksus, kes tundus soe, tark ja humoorikas. Nagu ta enda kohta ütleb: “Kas teate, ma olen rumal inimene, tõesõna, ütlen seda täiesti siiralt. Üheks minu rumaluse aspektiks on ammendamatu optimism. Ma arvan, et esiteks on see kasulik tervisele ja teiseks soodus töö seisukohalt.” (lk. 225) 🙂

Kolmas osa (ehk nimiosa), “Jalutuskäigud Lotmaniga,” on teiste inimeste mälestused Juri Lotmanist. Siin olid väga inimlikud ja toredad tema õe, naise sõbranna ja Boris Jegorovi mälestused. Jegorovi omad olid naljakad ka.

Seega – ma täitsa soovitan! EPLis on tutvustav jutt, Alvar Loog Sirbis.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 54. Juri Lotman “Mitte-memuaarid” jt.

  1. Karin ütles:

    minul ka loetud. ka meeldis. eriti see soe huumor, mis tervet raamatut läbis 🙂

  2. Piret ütles:

    Mulle meeldis tema Venemaa kultuurilugu. Kui huvitavalt oskas inimene rääkida kommetest, olustikust ja inimestest! Ja peast! Eriti nautisin tema teleesinemist …
    Sellised inimesed elavad kirega …

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s