punajopekestega kultuurielamusel e. väikese onu saagat vaatamas

Ostsin siis peale (kooli) lastevanemate koosolekut piletid – tegemist olla tõsiselt hea lastelavastuse tasemega, teadis Teatrimees rääkida, “puusalt püssi ei lasta ja tagaajamist ei ole muidugi”, lisati veel paljutähenduslikult meiesuguste poiste vanematele🙂 Lavastaja ju Finn Poulsen, autor Barbro Lindgren. Nimiosas Andres Mähar – sümpaatne. (Koeraks Hannes Kaljujärv). Nüüd aga juhtus nii, et selle nädalavahetuse jalkaturniiri viimane mäng tõsteti veel veidi hilisemaks (oli meil üldse ette planeerimata tegelikult) ja seetõttu kutsusime poja asemel kaasa hoopis Sõbranna.

Etendus oli, jah, hea – iga heli, iga liigutus, iga emotsioon läbi mõeldud. Seetõttu ehk oligi vaid napp 45 minutit pikk, et kogu lühike ja lihtne tegevus oli pisidetailideni läbi komponeeritud. Samas – seda komponeeritust lapsed veel ei märka (mis ei tähenda, et nad ei võiks selliseid asju vaadata ja näha, et hiljem mujal tajuda). Sisuks aga samas vaat et liiga lihtne teema – onu on üksik, otsib sõpra, leiab koera, lõpuks tuleb üks tüdruk ka nende juurde ja ongi kolmekesi sõbrad. Peaaegu et pantomiim. Lapsed naersid algul küll iga liigutuse peale – iga kohmaka kõnni, asja pillamise, kukkumise jms peale – ju selline asi siis jällegi väiksematele meeldib. Rõhutada võiks, et tükk oli ka väga muusikaline ja näitlejad musikaalsed – hääled olid lausa muusikaga ühes helistikus. Või vajadusel kakofoonias. Napp lavakujundus ka toredasti läbi mõeldud (kastid, mis käisid erinevat moodi lahti). See olla vist lausa eelmisest korrast (1996)?

Pead murdma paneb aga ikka, millisele vanuserühmale see kõige paremini sobiks? Et kogu seda musikaalset detailiderohket lavastust märgata, tuleks olla veidi vanem. Sisuliselt on aga sobiv lasteaialastele, kuivõrd sõbraleidmine oli lihtsalt üles ehitatud (lavastaja enda sõnul on ta kurb, et kurva sisuga tükke Eestis lastele väga ei lavasatagi – samas ei olnud seegi oma toonilt ju väga kurb. Sõprade puudumine algul – jah. Aga ta leidis sõbra. Sipsikus oli pigem kurb see, et Anu kavas suureks ja pakkis mänguasjad kokku). Näitleja näol peegelduv äärtu kurbus või ääretu rõõm – ikka lastelavastusele kohane, mitte napp ja vaevumärgatav. Paljudel väiksematel hakkas seal aga igav, tuleb tunnistada. Intervjuus ütleb Poulsen, et vanuse alampiir võib olla madal aga võib vaadata igas eas, ka vanaemana.

Nüüd veebist raamatu illustratsioone, kaanekujundust ja lehekülgi sirvides jääb mulje, et mina kujutaks asju teistmoodi ette… Vähem eksplitsiitset hüppamist-rõõmustamist?

Pileti hind, muide, 7 eurot (109,5 krooni). Kõigile – nii suurtele kui väikestele.

This entry was posted in lasteteemad, teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s