“Sisaliku tee” Tartu Uues Teatris

Kui ammu ei ole siia ühestki teatrietendusest kirjutanud – ja kui ammu pole ka teatris kvaliteettükke vaatamas käinud. Kui hästi järgi mõelda, siis olen tegelikult käinud küll ikka vahel, aga kirjutanud ei ole midagi – nähtavasti ma tunnen juba, et pole mõtet kirjutada, sõnastada ei oska suurt midagi enam. Kevadel käisime sama teatri esituses Ird, K-d vaatamas näiteks.

Imelikul kombel ei ole Sisaliku tee kohta kuigi palju meedia- ega blogikajastusi ka (kuigi mõned siiski on, lingid allpool). Püüan siis paari sõnaga ise ka öelda. Esiteks tuleb märkida, et etenduse eeltutvustus ja toimumine kõnealuses teatris tekitasid veidi ettevaatliku hoiaku, ma ju pole teadupoolest mingi väga elitaarse teatri austaja – ses suhtes, et mulle meeldib (minu arust) heal tasemel teater, aga kohati tundub siin Eestis, et kui asjad on väga hämaraks aetud, siis saavad mõned üksikud kultuuriinimesed habet sügada ja kinnitada, et tegemist oli nii diibi värgiga, et igale matsile polegi antud aru saada. Geniaalsus peitub lihtsuses, arvan mina🙂 (Aga ma ei viitsi väga lahti selgitama hakata, kuigi näen juba eos, kuidas neid väheseid lauseid võib valesti tõlgendada – mina nimelt ei ole geniaalne, et suudaksin paari sõnaga kõik edasi anda.). Etteruttavalt peab vist ütlema, et üldjoontes oli ikkagi hea teatrielamus.

Etendusest siis. Mina olin etenduse alguses väga positiivselt üllatunud. Kuigi ootuspärane oli ju ka see, et tükk koosnes erinevatest etüüdidest (mis vahel teeb ettevaatlikuks). Tegemist oligi lihtsate asjadega, millest iga inimene aru saab, mis tunduvad igapäevased. Ma kujutan ette, kuidas Põllu seda kirjutas – jälgis tüüpolukordi enda ümber ja muudkui lasi sulel lennata. Katrin Pärn ütleb OP!is lausa, et hea komöödia – seegi pole vale. Samas oli Põllu mingis mõttes püüdnud sisse kirjutada vandenõuteooriat sellest, et mingit vandenõud ei olegi; sisalikke, kes jätavad jälgi. Nagu kodulehel öeldakse: “Ega me ei ütle, et see lavastus avab publiku silmad, pigem tekitab “Sisaliku tee” soovi vastu vaielda.” Või et tekitab muid mõtteid ja tõlgendusviise. Nagu näiteks, et meie emotsioonid on tõelised – pole mõtet vihastada, kadestada, saada kellekski, kes on mingi abstraktse “ühiskonna” poolt aktsepteeritud. Kõik need tunded jätavad jälje, nagu sisalik või mao tee kalju peal. Püüdkem olla me ise – et meil oleks lihtsalt hea ja kindel. Need tunneteimurid ehk “sisalikud” olidki n.-ö. vandenõu taga – selle vandenõu, et vandenõud ei olegi, te isete olete oma vandenõu, oma suunatud mõtted, oma karjamõtted. Mis pole ka paha muidugi. Aga mis jätab samuti jälje. (Seda tõlgendust toetab ju ka Ristikivi luuletus:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,

kuigi me seda ei näe.

Iga mõte, mis tuleb ja läheb,

jääb kuhugi alles.

See, mis sa naeratades kinkisid,

võib kunagi otsa saada,

aga naeratus jääb.

Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,

jääb igavesti ootama.

Isegi ütlemata jäänud sõnad

on mõttes öeldud

ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv

saab täita aja ääretud salved.

Kuidas muidu üksainus silmapilk

võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,

kannab seda oma südame kohal.

See, kellele on palju antud,

pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Tõlgendusest kaugenedes ja tükist endast rääkides koosnes see ju väikestest etüüdidest – mõni tabavam, mõni toredam, mõni jamam. Ses suhtes peabki ütlema, et kui vahele sattus üks etüüd, mille osas ei osanud esmalt seisukohta võtta, kuid mis kokkuvõtteks tundus siiski ebameeldiv (selline kohustuslik nüüdisaja interaktiivse teatri lõiguke), said ka järgmised stseenid seetõttu kehvema emotsiooniga vastu võetud ja siis tekkiski juba tunne, et tahaks kella vaadata. Lustimisstseen “Päikeseratta” viisile (algusepoole) ajas näiteks lausa naerma, see oli niivõrd hullult tehtud.* Sellele eelnev enesemüümise stseen (mingi antidepressandi reklaami tegemise teema) muidugi ka – probleem tuuakse küll üles, aga see on lahendatud lihtsate vahenditega ja löövalt. Või päris esimene stseen, mis peaks rahva esmalt pahviks lööma – sisenesime saali matuserahvana, kes jalutavad ümber Nero Urke kirstu, mille valves seisavad Kristel Leesmend ja Katrin Pärn. Kuniks surnu üles ärkab ja deklareerib, et ta pani oma konto kinni – pole teil vaja teada, kellega ma suhtlen ja milliseid asju/kultuurivorme tarbin, tehke oma nuhkimistööd ise! Või järgmine stseen Nero Urke ja Kristel Leesmendi vahel – noorpaar, Nero on töölt kinga saanud ja küsimus, kuidas asjasse siis suhtuda. Kristel Leesmend mängis tõesti harukordselt loomulikult täiesti tavalist inimest, tavalist vestlust. Nero Urke on nagu ta ikka on – oma kehaväänamise ja näoilmetega.

Katrin Pärna monoloog lõpupoole, küünal käes, selle kohta, kuidas me teeme pooli asju selle tundega, nagu keegi jälgiks meid. Väiksena oli see keegi voodi all, pimedas. Mõned asjad jäävad tegemata, kuna meile tundub, et keegi jälgib meid – samas on vahel kahju, et jäävad tegemata. Kedagi ju ei huvita, keegi ei jälgi. Milleks karta või tunnetada “musta auku”…. (Eriti tabav tundus tolles monoloogis jutt sellest, kuidas me vahel vitriinidest möödudes enda peegeldust vaatame. Aga et jääks mulje, et me ennast ei vaadanud, vaatame veel tükk aega vitriinile järele ka. Kas teiega on juhtunud? :)).

Samuti üks täiesti argine dialoog kahe tibi vahel, kes istuvad pimedas toas, arvuti süles. Mac. (Täiesti ausalt tulid välja olukorrast, mil Katrin Pärn läks mingi terava osaga oma riietusest vastu tooli, nii et see täispuhutav tool läks katki – Leesmend ütles nii loomulikult, et näed, nüüd tegid mu tooli ka katki veel. Ja hiljem viidi tool lihtsalt minema ja järgmised stseenid ilma selleta – Leesmend pidi oma lõpumonoloogis arvatavasti ka sellel istuma muidu, nüüd istus põrandal). Iseenesest tundus mulle, et sellel stseenil enam nii tugevalt õiget kohta ei olnud; nagu ka staaristseenil, n.ö. liba-Anne Veski-Joalaga. St. mõlemad stseenid olid tegelikult head ja tabavad – aga ehk etenduse alguse poole. Lõpupoole ootad nagu pinge kerimist, selguse poole jõudmist, mitte enam algandmete sisestamist. Seetõttu võiksingi vist öelda, et need kaks sisaliku-monoloogi (Nero Urke ja päris lõpus Kristel Leesmend) katkestasid justkui etenduse ära. Lõpus veel mingitpidi mõistetav (kuigi tulnukate rokistseen lisandus veel), aga keskel võttis justkui etenduselt hoo maha, tekitas ebamugavustunde ja … naeris natuke selle kultuurivärginduse üle. Just seesama, et teatris peab käima ja mingite jobude möla kuulama, siis saad end tõsiseltvõetavaks kultuuriinimeseks pidada. Tegelikult käiakse teatris nähtavasti enamjaolt ikka ise elamust saamas – aga sedasi näkkuvisatuna tundus kuidagi… ebamugav.

Ei saa jätta mainimata, et muusikaline kujundus oli ka lihtne ja lööv, aga tabav.

* Nüüd hiljem Danzumehe blogist loen, et Katrin Pärna hundirattad olla olnud perfektsed. (Ka OP!ist paistab, et tõesti teeb – võrrelge kasvõi Kristeliga :)) Kas ta eile tõesti tegi mõne? Minu arust oli asja juures kõige naljakam just see, et tema galopeeris, külg ees, edasi tagasi, näol moosipurgi-päikese ilme. Vbolla mingid füsioloogilised ettevaatusabinõud võrreldes varasemaga…. (tundus mulle).

This entry was posted in teater-muusika-kino and tagged . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s