64. Torgny Lindgren “Mälestused” (LR 38-39/2011)

Reedel potsatas postkasti viimane LR, sedapuhku Torgny Lindgreni mälestused. See on kirjandus, mis mulle tohutult meeldib. Oleks nagu memuaarid, aga tegelikult justkui ei ole ka. Ilukirjandus, hea iroonia, kohati väga naljakas, üldiselt äärmiselt tabav. Kusjuures mul on raske ette kujutada, et tegemist on sama autoriga, kes kirjutas Mao tee kalju peal (teistkordsel lugemisel ei tundunudki raamat nii jube kui 19-aastaselt lugedes) ja Hummelhonung/Kumalasemesi (21-aastasena, toona ei tabanud ikka midagi ära. Selles raamatus näiteks mainib, et lugu on kaheks löödud Saksamaast!). Samas Norrlands Akvavit oli juba igati sama hea tase. Kui ma arvasin, et ma olen lihtsalt kirjandusest tüdinud ja miski ei suuda mulle enam meele järele olla peale lastekirjanduse, siis see raamat kinnitas, et asjad ei ole pooltki nii hullud. Tsitaate oleks võimalik lugematul arvul siia panna, aga targem on see raamatuke öökapile jätta. Siin on vahvat lugemist nii eluloolises plaanis, kirjandusloolises plaanis (tegelikult räägib ju lahti mõtteid oma raamatutest – kes neid lugenud on), seab ka kahtluse alla, mis on tõde ja mis väljamõeldis ja kinnitab veelkord, et seal ei olegi väga suurt vahet.

Allpool äratoodud videos räägib ta mh. kuidas ta on elu aeg teadnud, et mingeid mälestusi ta kirjutama ei hakka. Aga ometi on selgunud, et kõik raamatud on ta kirja pannud lõpuks selles vaimus, et vaadata, KUIDAS ta neid raamatuid siis ei kirjutaks. Olla hoopis maalikunstnikuks tahtnud saada. Noor ajakirjanik küsib selliseid reipaid küsimusi “vanainimeselt” ja vanainimene Lindgren vastab siis, et ega ta pole päriselt ka terve elu muud teinud, kui kirjutanud (käsitsi, parema käega), muusikat kuulanud ja lugenud-lugenud-lugenud. Küsimusele, mis on tema lemmikraamat, ei oska ta muidugimõista midagi vastata, aga tõmbab kuskilt käisest suht tüüpvastused sadade võimalike seast: Dostojevski Karamazovid ja Thomas Manni Võlumägi.

Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to 64. Torgny Lindgren “Mälestused” (LR 38-39/2011)

  1. triin ütles:

    suur tänu soovitamast, ma loen seda kindlasti. Mulle on Lindgren ikka meeldinud. Mõnda asja olen isegi mitu korda luegnud (Valgus nt), aga et Kumalasemesi räägib kaheks löödud Saksamaast on küll huvitav. See teadmine annab tõesti palju juurde sellele raamatule, mis mulle muidu ka meeldis.

  2. sehkendaja ütles:

    Ma ei ole julgenud tema raamatuid varem lugeda – kuigi nüüd (ma usun, et see on ikka vanusest) võiks ju uuesti proovida. Valgus ja Batseba on eestikeelsetena juba 1990ndatest saadik riiulis. Üks enda(le kuuluv Lindgreni) raamat on tegelikult pooleli, mis mulle ka väga meeldis, aga nagu ikka – enda raamatutega ei ole ju kiiret. Ja siis seisab. Üldse on Lindgren selline krutskivend, et eks ta selle Saksamaa kahestumisega tegi ka osaliselt nalja – idee sai kindlasti sealt, aga ühendas ikka muuga ka. Igatahes julgen seda mälestusteraamatut tõesti soovitada.

  3. Kadi ütles:

    Ma sain ka suure lugemiselamuse. Kui sõbranna oli külas, kasutasin muudkui võimalust ja lugesin talle katkendeid. Muu hulgas mõtisklesime, et kui sellise inimesega samas seltskonnas oleks – mis moodi siis tunduks. Aga lugemine oli tõeline mõnu. Tõesti üks uusi lemmikuid!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s