2. Kai Aareleid “Vene veri”

Ka seda raamatut soovitasid mitmed Postimehes. Kaus soovitab raamatut sõnadega: Kui rääkida võimest luua vaoshoitud poeetilisusega ja ajaloolise taustaga autobiograafilist jutustust; võimest kirjutada isiklikult, aga mitte paljastavalt, pihtida, aga mitte päevavalgele tirida, siis võiks öelda, et 2011. aasta vaste Mari Tarandi raamatule «Ajapildi sees».

Ma ei võrdleks Tarandiga – see oli siiski teistmoodi raamat. Kõik muu on aga öeldud napilt, kuid täpselt. Võin veel paari sõnaga lisada oma elamusi.

Teadupoolest olen sellest Postimehe soovitustenimekirjast paljud raamatud tellinud ja ette võtnud. Näiteks Helme ja Ashilevi ühtmoodi väikeses formaadis (justkui formaadiga peaks andma edasi erilisust, et raamatut tänapäeval tähele pandaks… mõnes mõttes täitsa nõus. Aare Pilve Ramadaan paistis ka ennekõike sellega silma). Ei läinud kumbki, minu jaoks tavaline, ei haaranud. Aareleiu raamatut soovitab Varraku selleteemalises blogisissekandes vaid Marek Tamm. (Muidu ei leia, et sellest raamatust veel kuigivõrd palju räägitud oleks, linnaraamatukogu Lugemissoovituse blogis on nagu tükkideks/osadeks võetud).

Kai Aareleid on mulle seni tõlkijana meelde jäänud. Nüüd aga kirjutab täiesti ootamatult sellise ilusa raamatu, mis tõtt-öelda paneb lausa õhku ahmima. (Ei, ärge nüüd lootusi kohe üles kruvige, säilitatagu kriitiline suhtumine!). See tekst oli kuidagi poeetiline ja isiklik, samas täiesti loomutruu ja vaat et päevikulaadne. Kui soovite, võin ka kopeerida jutu raamatu tagaküljelt:

Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on.

Aga see on liialt argine selgitus jällegi. Esiteks peaks juba esile tooma selle raamatu stiili – eesti keel on ilus, kui seda nii kasutatakse. Teiseks on teemad mitut moodi läbi põimunud: esiteks vene-eesti (minategelane, kes asub mõneks aastaks saatkonnatöötaja naisena Peterburgi elama ja samas tema vanavanaema, kes asus kord oma eestlasest mehega Eestisse elama), võõral maal elamine, aeg, emad-tütred. Ja seda kõike mitte ainult teemade mõttes, vaid läbipõimitult ja justkui mõlemast otsast – suunad on vastupidised nii geograafilises kui ajalises mõttes. See on väga sümpaatne.

Mis aga üllatas? Et mul tuli raamatus kolme koha peal lihtsalt (lambist, kui nüüd stiili vastu eksida) pisar silma, viimasel korral võiks seda lausa nutuks pidada. Kuidas saab üks raamat nii liigutada, kohati? (Ja ootamatute kohtade peal. Kasvõi “posidim na dorogu” teema juures). Tegemist ei ole ju nii mitmeski mõttes mind puudutavate teemadega – ehk vaid puhtinimlikus-naiselikus mõttes (ema-tütar, aeg; mitte pagulus, võõras maa ega vene veri).

Mõnd kohta mõtlesin stiili pärast lausa tsiteerida:

Räägin siin sinuga, Aleksandra, ja samal ajal on see mu tütar, kellele jutustan. Iga mu sõna ja mõte on teele saadetud tema suunas. Ma ei tea, kas ta mõistab mind. Kas inimene üldse teist inimest mõistab. Aga kui keegi mind kuulab, on see tema. Nii nagu mina olin oma emal ja tema omal ja tema omal. Meil käib see nii. Loodan, et ühel päeval on ka mu tütrel tütar, kes teda kuulab. Emal peab olema tütar. Pojad on teinud minust teise inimese ja andnud mu elule uue mõtte, aga tema on minu päike. Õieti küll sadu, kauaigatsetud värskendav vihm, mis uhub ihult tolmu, vaigistab janu. Tema ei lase mul end kunagi üksi tunda. (lk. 67)

Teine tsitaat annab kinnitust, et raamatus on ka argisust, aga tõesti selles väidetavas “tšehhovlikus” stiilis. Järgnevat juttu räägib ühe väikese, kuid armsa ja hea raamatupoe omanik:

“Saage minust õigesti aru,” ütles perenaine, “mina ei ole kirjandusinimene, mitte pisinatukenegi. Enne seda,” ta viipas käega poe poole, “oli mul siin lõngapood. Jajaa. Lõngad, vardad, niidid, sellised asjad, neid ma tunnen. Raamatuid ma lihtsalt armastan. Ja teate mis, raamatu puhul loeb ainult üks asi. Keel. Keelega kas osatakse ümber käia või mitte. Kui keel mind raamatus ei üllata, mõistate, ül-la-ta, siis ei aita mitte miski. Vaat nii. Võtke veel kooki.” (lk. 134)

Pigem polegi rohkem sõnu vaja. Kindel soovitus. Yksainus blogib.

Kirjanik loeb ette.

Hiljem lisatud linke:

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

2. Kai Aareleid “Vene veri” on saanud 4 vastust

  1. merleke ütles:

    Ma just eile ostsin “Vene vere” endale. Proovin lähiajal muude asjade kõrvalt ette võtta ja läbi lugeda. Mind ajendas ostma just niisamuti Kausi jutt Postimehes.

  2. sehkendaja ütles:

    Sellega läks väga ruttu. Mõned tunnid, võiks isegi öelda.

  3. Tõnis ütles:

    Selline kirjeldus tekitab tõesti teatavat uudishimu.

  4. Pingback: Kai Aareleid „Vene veri“ | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s