3. Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”

See raamat tekkis mu lugemisnimekirja täiesti juhuslikult. Raamatupoest. Kõige kummalisem, et see seisis RahvaRaamatus väliskirjanduse all. Ma mõistan, kui jaotuses oleks eraldi tõlkekirjandus ja emakeelne omakirjandus või kuidagi nii. Aga ei ole ju. Seda kummalisem on, et “eestivene” kirjaniku teos on asetatud väliskirjanduse alla – eriti veel kui tegevus toimub Tallinnas, mitte enam Lollandil, nagu Hanumani raamatus. Või Minu taani onukeses. Ilmunud 2011 ja eestikeelne tõlge ka 2011 – kas venekeelsena üldse on ilmunud? Originaali pealkiri puudub. (Sümpaatne muidugi, et 2007. aasta mais toimunud sündmustega lõppev romaan ilmub alles 2011. Erinevalt nt. Raua raamatust, mis lõppes sündmustega, mis oli avaldamise suhtes lähitulevik).

Huvi eestivene kirjanduse vastu on suurem kui kirjandus ise, tundub mulle. Romaane ju põhimõtteliselt õieti ei olegi. Sellisest kirjanduse klassifitseerimisest ei saagi järelikult esialgu väga rääkida. Ometi on need mõned raamatud, mida ma ise olen lugenud (näen, et viimastel aastatel on mõni raamat veel ilmunud) täiesti eestikeelsest omakirjandusest eristuvad. Juba see on nende väärtus. Lasnamäe lunastaja asemel võiksime hoopis neid lugeda, mida meie venelased ise on kirjutanud (Et see mu topeltlõug teile ka kogu aeg ette peab jääma! See mul juba lapsest saati, spagettide söömisest 🙂 – no ma lihtsalt toon alati Saadi raamatut negatiivseks näiteks, antagu andeks.).

Ivanovi raamat ei kuulu tegelikult läbini nende hulka, mis mulle igast asendist meeldiks. Ja ma aiman, et see raamat võib eesti kriitikute seas veel tolmu üles kergitada. Kogu see eestivene värk on omamoodi enesehävituslik (mis eraldiseisev üksus me ikka oleme), ega tahetagi ennast väga eraldiseisva üksusena luua – vähemalt need, kes kirjutavad. Ometi kõneleb see venelaste probleemidest Eestis (mis ei olegi ehk esiplaanil) palju adekvaatsemalt kui Saat. Minategelane on igati mõnus küünik, kes ei innustu, pigem tundub kõik talle suhteliselt nõme. Ta ei võta seisukohti, vaid pigem toob kitsaskohti välja, ironiseerib, kritiseerib. Sellegipoolest meeldib see raamat mulle sellepärast, kust ta on kirjutatud (st. nt mitte kuskil mujal Lääne-Euroopas, vaid just Tallinnas. Muidu ehk ei puudutaks ega huvitaks). Selline küünilisus on täitsa tervistav vahelduseks – vot täpselt nii tahaks ise ka kõike ja kõiki siunata :). Samas tuli ju ka lugedes kontekstist välja, et see raamat räägibki depressioonis inimesest – tundub, et lõpuks see tundetus kaob ja tekib vähemasti kurbus. (Ja siis kadus ka see kuidagi käest, aga tekkis lootus. Kõige ootamatumal kohal).

Ajaliselt leiab sündmustik aset peale tema naasmist Skandinaaviast (minategelane ei ole küll nähtavasti läbinisti kirjanik ise, aga üsna palju autobiograafilist on seal kindlasti) ja lõpeb aprillirahutuste ajaga – kui ta naisel on nurisünnitus.

Kohati läheb jutt programmiliseks – mõne tegelase kaudu antakse edasi mingeid seisukohti, vahel on minategelane ise see, kes päris pikalt võtab mingi asja kohta rääkida. Mingit konkreetset seisukohta ta siiski ise ei esinda peale selle, et maailm on üks hädaorg ja kõik on suht mõttetu. (Natuke meenus tegelikult UueMaailma Erko, kellele olid nn. “normaalsed vastutusvõimelised täiskasvanud inimesed” öelnud, et kasvad suureks, ostad ise ka auto ja siis ei tegele selliste totrustega. Vaatasin filmi, nimelt. Võin ka segi ajada, kas just talle öeldi). Eriti kuri on ta igasuguste sümbolite ja märkide austajate peale – et kui oled eestivenelane, siis pead teatud saateid vaatama, teatud bände kuulama jne. Või ka pronkssõduri kui sümboli peale (ja vastandseisukohti esitab sugulaste seisukohana). Ja leiab, et pole mingi ime, kui eestlased venelasi vihkavad – sama, miks venelased vihkavad neid venelasi, kes õigeid asju ei austa, õiges kohas kohal ei ole jms. Või kuidas mõned tõesti südant valutavad vene keele tuleviku pärast Eestis… Ei esitata küll enda seisukohana, aga mure paistab läbi. (Siinkohal ma ühinen murega. Muuhulgas ka murega eesti keele oskuse pärast eestlaste seas). Siinkohal näiteks üks endine vene keele õpetaja, Taissia:

“Nad kirjutavad aina kehvemini [koolilapsed, vene keeles],” kaebles ta, “näib, et õpetajad ei tee enam üldse mitte midagi. Õpilased ei mõista, kuidas kirjandeid kirjutada. Nad ei saa aru, et tuleb väljendada ennast, oma arvamust, mitte teha copy-paste’i. Isegi kava ei suuda nad koostada!” pahandas ta pikki käsi kokku lüües (kaelakee kõrises). “Nii jääme varsti Eestis üldse ilma vene keeleta! Esiteks, meil pole enam vene kirjandust, fakt, siin pole millestki rääkida. Kõik, mis siin välja antakse, on möga, grafomaania! Teiseks, kellele seda vaja on? Einoh, ma tahaks teada, kes seda loeb? See pole ju loetav! Ja kus on stiimul, küsin ma? Milleks vene keel meie riigis kasvavatele tüdrukutele ja poistele? Turul kaubeldakse, pangas on pensionikindlustus, reisibüroos – idiootlikud reisipaketid… pakutakse osta külmkappe ja tolmuimejaid… Mida veel? Ahsoo, asjaarmastajate lavastused vene draamateatris! Seda on labane isegi maha teha! Einoh, öelge keegi, milleks Eestis vene keel? Ainult selleks, et internetiportaalidesse ilgeid kommentaare kirjutada… Nii kuis jaksad Eesti valitsust sõimata… Ainult et endast lugupidav venelane sellega ei tegele. Sellega tegeleb kõiksugu saast!” (lk. 85-86, tõlk. Ilona Martson. Hea tõlge on).

Üldse on ta lihtsalt inimene ega taha end konkreetselt venelaseks või eestimaalaseks tembeldada. Ühe emotsionaalsema koha peal (raamatule üldjoontes selline kirglikkus omane pole :)) näiteks kirjutab nii:

Mind ajavad need idikad [“Öise vahtkonna” poisid pronkssõduri valves] ühes oma madalate hõimuinstinktidega masendusse, nad laastavad mind, hajutavad minu inimese-illusiooni. Vaatan neid ega suuda enam inimesse uskuda. Mul on häbi olla inimene! Mul on vastik olla inimene! Mul on jälk olla inimene! Mul on tülgastav olla ühte verd koos kõikig nende idiootidega! Tahaksin neile meenutada holokauste, inkvisitsioone, GULAGe ja muid laagreid. Sest eks see kõik ole inimese kätetöö. See on kõik on meie ajalugu. Üksainus kogu inimkonna peale. Need polnud ei fašistid ega bolševikud, vaid – inimesed, sellised nagu sina ja mina, see aga tähendab, et meie – sina ja mina – vastutame nii holokaustide, GULAGide kui inkvisitsiooni eest, kõige, kõigi etniliste sõdade eest! Niikaua kui me ajaloos toimunut äärmuste süüks ajame, profülaktika mõttes Nürnbergi protsessi salvestuse sisse lülitame, Husseini poome, bin Ladenit otsima, ei liigu inimkond mitte kusagile, ta jätkab hulpimist iseenda pasas, sülitades välja needusi. (lk. 151)

Mulle meeldisid ta isikukirjeldused, inimeste galerii. Kuidagi vahva oli lugeda, kuidas ta ühte või teist inimest lahti muukis. Küüniliselt, otse loomulikult.

Ka tõlkija Ilona Martson kirjutab ühes kokkuvõttes kolmest “eestivene” autorist, rääkides mis üldse võiks ühendada neid täiesti erinevaid kirjanikke: “äärmuslik individualism kui autoripositsioon – radikaalne kippumatus kõneleda eikellegi teise kui iseenda nimel. Soov kuuluda ainult iseendale. Ja veel – iroonia kõigi ja kõige, ka enda üle.” Samas artiklis oskab Martson ka suhteliselt tabavalt Ivanovi tutvustada: “Tema osaliselt autobiograafiliste sugemetega lood liiguvad nõuka-aja lõpu Tallinna maastikel, Koplis, Kalamajas, Lasnamäel. Seejärel tuleb Taani, veidrikust onu, põgenikelaagrid, hipikommuun; painavalt igav, aga ühtlasi ka groteskne skandinaavia tegelikkus. Seejärel taas Eesti, kes sellesama nõmeda skandinaavialikkuse poole püüdleb, aga pronksiöö pogrommidesse kinni jääb. See on tänast päeva peegeldav, dokumenteeriv, aga samas ka üldistusjõuline kirjandus, mis üksiti ei räägi ainult venelastest, eestlastest, vaid ka mingitest üleeuroopalistest nähtustest. Olgu selleks siis kultuuride kokkupõrge, immigratsioon, kodumaatus kui tervete põlvkondade eksistentsiaalne seisund.”

Omamoodi huvitav oli, kuidas üks koht astus justkui dialoogi P.I.Filimonovi romaaniga – tegelikult on seegi nn. “dialoog” pigem kaugelt otsitud, ju on lihtsalt sel naissoost öö sõnal vene keeles mingid laiemad konnotatsioonid ja lisatähendused, poeesias.

Väljusin. Öö oli niiske ja tukslev. Üürikorterisse polnud soovi minna. Öö kutsus. Kuid polnud jõudu kusagile minna. Tahtsin, et öö ise mähiks mu endasse nagu juhtmetest, trollibussisarvedest ämblikuvõrk, tulukestega üle külvatud – alasti, niiske, tukslev. (lk. 57)

Veel on see romaan sümpaatne sellepärast, et erinevad viited ja vihjed ei ole justkui harjumuspärastele kirjandus-muusika-maalikunstinähtustele. Või kui on, siis mitte üldse suurustlevalt, vaid pigem lakooniliselt kuskil teksti sees. Selletõttu peab kirjanik need ka ise joone all ära tutvustama. Vene kultuuriruumist. Leedu. Skandinaavia.

See tema skandinaavia taust või minevik (osaliselt sellest räägivad ta varasemad raamatud) on ka teistmoodi lisand eesti kirjandusse. Seda enam, et me tegelikult oleme ju siiski peaaegu et ühine geograafiline ruum – lähedane vähemasti. Enamasti on muidugi juttu küünilises võtmes, kuidas kõik need suurte äride omanikud siin laiamas, joomas, narkootikume tegemas ja naisi panemas käivad. Kohati aga sõbralikult oma telefonikeskuse klientidest:

/…/ ei anna Skandinaavia ärimeestele rahu. Käime neile oma pakettidega ajudele.

Kuid nad saavad meist aru. Kuna on ise samasugused. Skandinaavlased erinevadki kõigist teistest rahvustest selle poolest, et oskavad ennast sinu olukorda asetada. Neil on palju puudujääke. Nad on elutud ja ükskõiksed. Kuid sealjuures ei soovita nad sul ennast põlema panna, kuna sa neile rämpsu pähe määrid, vaid ütlevad arusaajalt: ma tean, et see on su töö, ma tean, et sa pead nagu minagi leiba teenima, kuid ma ei saa endale sinu toote ostmist lubada, kuna istun ise kõrvust saadik pasas, nii et lase jalga, helista teistele, aga mind tõmba oma nimekirjast maha, kuni minu kohale pole tulnud mõni teine napakas, ära siia helista, kunimi minu asemele pole tulnud keegi teine, onju? (lk. 236)

Juba niigi pikaks veniva postituse lõpetuseks peaks ikka panema tsitaadi, mis ei ajaks segadusse raamatu üldise tonaalsuse kohta, vaid annaks seda pigem edasi. Niisiis küünik Ivanov (kuigi tsitaat ise on ikka pikk):

Mees hoolitses väga rõhutatult naise eest, naine hoolitses sama rõhutatult mehe eest. Mõlemad olid lahutatud. Mees jättis naise pärast kõik. Ka naine jättis kõik mehe pärast. Neil polnud nüüd midagi peale teineteise ja rohkearvuliste korterite, mille nende sugulased neile olid pärandanud. See oli tõeline armastus. Igavene. on sul mugav? Jah. Ega sulle peale ei puhu? Ei. Kuidas sa ennast tunned? Ega sa väsinud pole? Kas sul valutab ikka veel pea? Aga sina? Kuidas sinul on?

Jag, sedasi peavad nad veel kaua vastu. Võib-olla elavad nad igavesti. Sest et Turgenevi kangelased ei sure nagu ka Turgenev ise. Ta elab seniajani. Ta on kusagil meie keskel. Ta rõivastub teatrikülastajaks, muuseumisõbraks, restorani, kohviku, panga kundeks. Ta hiilib, kaamera käes, botaanikaaia märkamatu külastajana ligi, et pildistada liiliaid. Turgenev elab meie keskel niivõrd märkamatut elu, et ei aima seda ka ise ja arvab, et on surnud. Kuid ta ei saa surra. Taolised inimesed ei lase tal surra. Oma eksistentsiga hoiavad nad teda tagasi. Nemad on ju olemas ja sellepärast on ka tema olemas, kuigi ta seda ise ei tea. Ta on elus ja kirjutab oma romaane. Just sellistest igavatest inimestest. Nende elud ongi tema käsikirjadeks. Nad sahistavad rõivastega, rahatähtedega, sussidega, haigutavad, igavlevad, joovad viina ja teed, korrutavad päevast päeva ühte ja sedasama. Miski ei muutu. Räägitakse, et maailma veereb kusagile. Jama, ta pöörleb ühe koha peal ringi, vaakumis. (lk. 87)