6. Ene Timmusk “Minu Kanada”

Nagu öeldud, haarasin raamatukogust kergemat lugemist kaasa. Aga pean siiski tunnistama, et kohati tundub selliste raamatute lugemine siiski kuidagi aja raiskamisena. Selles mõttes, et ma ei saa ju lugemiselamust (milleks seda veel vaja on? Info on olulisem! ütleks härra). Samas meenusid kõik need eelnevad Minu… sarja raamatud, mida ma lugenud olen. Iga kord mõtled, et olgu, enam ei viitsi. Ja siis ikka laenutada ja loed. (Kui ma hästi meenutan, siis möödunud aastal saigi vist ainult Minu Eesti II loetud? Siiski – suvel Amsterdam ka).

Sissejuhatav lõik ei ole nähtavasti autori suhtes aus. Sest Minu Kanada on täpselt omas žanris ja omal kohal. Ei viriseta kanadalaste ega Kanada üle, isegi Eesti vastu tuntakse siiski pigem igatsust kogu ta vigadega (erinevalt sellest, mis oli eelmises loetud raamatus). Teisalt oligi see jutt jälle kui sõbra kirjad väljamaal. Inimeselt, kes elab tavalist elu ja kust mingeid põnevaid kõrvalepõikeid või hullusi olekski mõttetu otsida. Inimestele, kes tahaksid Kanadasse õppima või elama minna, oleks kindlasti heaks tutvustuseks tavapärase reisibrošüüri asemel. Meenutas selles suhtes veidi Minu Soomet – kirjutaja ei olnud verisulis noor, vaid teismeliste juba Kanadas sündinud laste ema. Stiililt ka samavõrra soe ja inimlik (kuigi Soome-raamat hakkas mõne koha pealt siiski vastu).

Lugedes jäi mulje, et olen varem mõnikord ka autori blogisse sattunud (kuigi vist aastaid tagasi). Otsing netist kinnistas seda oletust.

See raamat on kirjutatud veidikene ajas edasi-tagasi hüpates. Esmalt ei jõua sellise kronoloogia segipaiskamise mõte hästi kohale. Kuivõrd alapealkirja järgi on juttu elurattast, siis võib ju tegelikult mõelda, et peatükid on ehk selle järgi veidi jaotatud – lõpuks vanadest, vananemisest, testamendist ja suremisest kirjas. Suur osa raamatust räägib sellest, kuidas Kanada eestlased oma eestlust säilitada püüavad. Seal ju teadupoolest ajalooliselt tugev kogukond (nagu Rootsiski) ja see eesti keele ja eestluse säilitamine on justkui teemaks omaette. Ma ei oska selle teemaga suhestuda, kuivõrd ka paljud minu sõbrad elavad väljaspool Eestit mitte-eestlasest kaasaga ja tegelikult ei saa ju öelda, et nende lapsed peaksid ennast väga eestlastena tundma. Tore on, kui “salakeele” (=eesti keele) selgeks saavad. Kui sedagi. (Selle raamatu autori mees on siiski eestlane, sellevõrra on neil lood pisutki teised). Keegi vist mainiski, et osalt on tegemist raamatuga “Minu Eesti Kanadas” 🙂

Kuivõrd mulle on see eesti keele ja stiili teema viimasel ajal aktuaalne (kuivõrd selgus, et ka minu eesti keel ei kõlba koera hänna allagi ja et eesti keeles siiski on mingi vaikimisi sõnajärg, millest tuleb kinni pidada. Mina arvasin seni, et eesti keeles on see just vaba), siis jälgisin natuke ka sellest aspektist. Leidsin, et Ene Timmusk kasutab eesti keelt nagu minagi – minu arvates õigesti ja puha, aga kohati pead üle lugema, kuna sõnajärg ei ole sama lobe kui hea stiiliga raamatutes. Ju meil on siis sama viga küljes. (Küsimus on ainult, et mis viga? Ma ise ka ei saa aru ja oleks vaja kuskilt õppida või teada saada….)

Kirjastuse lehekülje tutvustus koos kokkukogutud arvamustega blogijatelt.

Rubriigid: raamat, sildid: , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s