7. Anna Gavalda “Koos, see on kõik”

Olin selle raamatu kohta palju kiidusõnu lugenud. Ei usu kunagi, kui kõik kiidavad. (Nüüd tagantjärele vaatan, et siiski ka kriitikanoote). Lisaks olin ise Gavaldalt lugenud ja see jättis muidugi lihtsakoelise mulje. Meenutas Coelhot – et ilus, aga liialt lihtne.

Selle raamatu kohta ütleks aga, et esimene pool on täitsa ok. Ses mõttes, et jah, ta on lihtsakoeline ja väga filmilik, hästi palju ongi dialooge, aga kuidagi mõnus. Mõnusalt lihtne ja hea nagu. No ja kohati isegi naljakas. Loomulikult on juba ka film tehtud (ja Audrey Tatou ei ole ju sugugi selline kondiklibu nagu raamatu peategelane väidetavalt olema peaks), ses suhtes on arvatavasti emb-kumb võimalus – vaadake filmi või lugege raamatut. Ma ei usu, et sedapuhku palju kaotaks, kui valite filmi. (Samas on siiski mitmed blogijad öelnud, et film ei olnud suurem asi… Äkki siis ei peakski seda vaatama?) Kõik on ettearvatav (arvavad ka teised), aga niisama armas.

Kuskilt poole pealt keerab aga veidi ära. Dialoogiline jutt oli ju kena, aga kui paari üksiku koha peal tahab ka mingit romaanilikku jutustajat sisse haakida, siis on imelik. Pealegi teine pool venib ja selles ei ole samavõrra toredat liikumist (pinget?). Kui ikka peategelased juba voodisse jõuavad, oleks nagu aeg lõpetada. Aga juttu jätkub ja moraal on lõpuks hoopis see, et tuleb julgeda koos olla kui paar, tuleb julgeda armastada ja aru saada, et teist inimest armastad. (Kuivõrd esimene pool läks selle peale, et üksikud inimesed olid lõpuks ühes korteris koos kui sõbrad ja perekond, siis see järgmine moraal oli nagu boonusena). Epiloog aga lausa sulas võis – kõik tegelased kogunesid õnnelikult ühte ühisettevõtmisse, kõik said sõbraks, pahad muutusid heaks (s.t. paremaks vähemalt), puudu ei olnud ka koer. (Kunagi üks sõber ütles ühe filmi lõpu kohta, et nüüd oleks vaja, et kogu pere tuleks veel õnnelikult üle aasa, koer kõrval hüppamas. Selle raamatu lõpp oli raudselt see. Kuigi ei olnud aasa).

Seega – kui eile oleksin rõõmsalt kõigile suvelugemiseks soovitanud, siis nüüd võin ka hoiatada, et kohati (ja eriti lõpus) kisub kangeks “smörja”-ks kätte. Lugeda võite ikka. Kindlasti võib seda aga soovitada teismelistele tüdrukutele, kes ei ole väga suured raamatulugejad muidu. Ma usun, et neid sellised pisiasjad ei häiri, ka lõpus mitte.

No ja ingliskeelse tõlke pealkiri on.. Hunting and gathering 🙂 Filmilõiku ma ei vaatakski enne raamatulugemist (kui see üldse plaanis on), kuna tegelased olid minu ettekujutluses hoopis teistsugused. Mitte nii klanitud ja kaunid.

Danzumees kiidab.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to 7. Anna Gavalda “Koos, see on kõik”

  1. epp ütles:

    Aga kas sa seda novellikogu talt oled lugenud, mis esimesena eesti keeles ilmus? Mu arust too on kõige heam, parem kui seegi, kuigi see oli iseenesest päris tore (viimane ptk ainult võinuks olemata olla). Ülejäänud asjad on juba liiga lõdvad minu maitse jaoks.

  2. sehkendaja ütles:

    Ma novellikoguga vist alustasin, aga toona ma veel ei armastanud novelle ja pettusin, et pole romaan. Ja selle romaaniga olid ka kõik lood algul hästi, tore kerge lugemine (Cartlandi asemel võiks sellist lihtsat kirjandust palju olla, et oleks igal hetkel hea võtta), aga keskelt ikka vajus ära. No ja epiloog oli tõesti päris liiast. Pildiline materjal: http://youtu.be/rEu4TeZJeRQ

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s