Kehlmanni peetakse 21. sajandi suureks kirjanikuks (see ei pea tingimata olema sama kaalukas tiitel kui 20. sajandi suur kirjanik, eks). Ma ise lugesin mõned aastad tagasi tema Maailma mõõtmist – jah, iseenesest polnud paha ja mõte oli ka omaette väärtus, aga raamat ise sedavõrd ei paelunudki kui nüüd Kuulsus (NB! kui odavalt pakutakse!). Selle raamatu põhjalt võiks täitsa uskuda, et tegemist on viimase aastakümne märkimisväärse kirjanikuga. Alapealkiri ütleb paljutki raamatu kohta – oleks nagu novelliraamat, aga novellide tegelased on üksteisega geniaalselt seotud. Mitte nii, et üks tegelane ühest novellist rohkem kui teised, vaid mitmes plaanis ja mitmed inimesed.
Temaatiliselt ei kalduta ka väga erinevatesse servadesse, ometi ei korda ükski novell teist, kuna kõikidel on erinevad (enamvähem läbivalt äkki lausa?) toimumiskohad, tegelasperspektiiv ja meedia.
Kirjastus ise tutvustab raamatut suhteliselt kenasti:
/…/ Kriitikud on nimetanud romaani ajakohaseks kirjandusparoodiaks, mille teemaks on identiteedipiiride kadumine/iseenda kaotamine tänapäeva ühiskonnas tänu kommunikatsioonitehnoloogia kiirele arengule. Ning loomulikult on noorelt ülikuulsaks saanud autori kõigis lugudes paraja irooniaga arutlusel teema kuulsus.
Üksteisesse põimunud lood on vägagi mitmekesised: keskpärane kodanik ostab mobiiltelefoni ja hakkab saama telefonikõnesid, mis on määratud kellelegi teisele – kõheldes alustab ta mängu võõra identiteediga. Kuulsale näitlejale ei helista äkki enam keegi, otsekui oleks keegi teine tema elu endale saanud. Tuntud kirjanik reisib koos naisega, kelle suurim hirm on, et kirjanik võiks ta mõnda oma jutustusse sisse kirjutada; samas kui ühe segase internetisõltlase suurim soov on saada mõne romaanitegelase prototüübiks. Eluabi raamatute autor Miguel Auristos Blancos paljastab peaaegu oma kibestumise elu üle. Kriminullide autor läheb kaduma seiklusrikkal reisil Kasahstani. Üks vana naine kaupleb surma üle kirjanikuga, kes ta välja mõtles [teise novelli peategelaskirjaniku Leoga], ning mobiiltelefone tootva firma osakonnajuhataja läheb hulluks, püüdes leida tasakaalu illusiooni ja tegelikkuse – naise ja armukese vahel. Iga looga muutub üha segasemaks, mis on selles romaanis tegelikkus ja mis väljamõeldis.
Nojah, eks see kirjanik Leo veidi tähtsam tüüp ehk oli, kuivõrd temaga oli seotud oma viis lugu mingitpidi. Samas jooksid ka telefonimüügifirma ja Ralf Tanner läbi mitme. Ma olen alati kahtleval seisukohal igasuguste raamatute soovitamistega – aga mul on tunne, et seda raamatut jälle võiks soovitada. (Isegi selline mõte tuli pähe, et võiks seda soovitada neile, kes eriti raamatuid lugeda ei armasta – no kasvõi noortele?) Samas võin selle soovitamisega puhta rappa minna, kuna inimestel on siiski erinevad maitsed. Kunagi soovitasin ju ka Marqueze novellikogu ja peale minu ei ole see vist kellelegi meeldinud 🙂
Kordemets näiteks kirjutab Õhtulehe raamatublogis: “Niisiis kasutab Kehlmann tegelikult vanu trikke, kuid teeb seda kahtlemata äärmiselt võluvalt, sellise geniaalse kergusega, et lugejat valdab sagedasti tunne – see on ju nii lihtne, kuidas ma ise selle peale ei ole tulnud?! Aga ei tulnud, hoopis Kehlmann tuli.” Udo Uibo tutvustab seda raamatut Loomingus, Ave Mattheus kiidab EPLis, Peeter Helme aga Sirbis.
Esimese novelliga võib veidi tutvust teha sellel lingil. Kuulata järjejutuna aga siit: 1, 2, 3, 4, 5
Kaks tsitaati eelviimasest novellist:
Mu alluvuses töötas /…/ lõpuks rohkem kui üheksa inimest; tõdesin hämmastusega, et inimesed ei oska koos töötada üksteist vihkamata ja neile ei saa ülesandeid jagada, ilma et nad sind jälestaks; (lk. 102, tõlk. Kristel Kaljund)
Ja see oli teine asi, mille üle ma imestasin: igaüks heidab nalja ametnike, bürokraatide, pedantide ja paberimäärijate üle. Aga need oleme ju me ise! Me, kontorirotid, tunneme end kõik kunstnike ja anarhistidena, vabade hingedena, salapäraste hulludena, kes ei allu ei sunnile ega normile. Igaühele meist on lubatud taevariiki ja keegi ei taha aru saada, et ta on juba ammu üks neist, kelle hulka ta ei ole iial kuuluda tahtnud, et temas ei ole midagi erakordset ja et just see teistsugususe tunne teebki temast reegli. (lk. 106 – Ibseni Metspardi teema :))
SEHKENDAMINE 