13. Rein Raud “Hotell Amalfi”

Niisiis uus raamat ühelt minu lemmikkirjanikult. Ammu olin juba midagi uut oodanud, aga kuniks ta rektoriametit pidas, ei jäänud vist aega. (Tema “Väga lühikesed loodVikerkaares olid toredad – või oli tal midagi Vikeraares samalaadset veel peale Wenda?) Lemmikuks muutus ta aga pigem varasemate raamatute pärast – need on aga müügilt kadunud (v.a. Melchior, mille ma ka ostsin).

Seega asusin selgi korral rõõmuga raamatu kallale. Aga pean ütlema, et sedapuhku ei olnudki enam niivõrd köitev. Minategelane on sisekujundusbüroo omanik, saab huvitava tellimuse (projekteerida ja sisustada unelmate hotell), reaalsus seguneb unenäolisega ja kokkuvõtteks haihtuvad mõned tegelased sinna unenäkku. (Kohati lausa John Nashi filmi viskas mulle ette). Esiteks oli stiil selline tavaline, nagu suvaline päevik… või kuidas seda öelda. Reaalsuse ja unenäolisuse vahel käimine ei ole kirjanduses ka kuigi uudne enam… Vahelõigud ema kohta, kelle mõistus vahel segi on – väike vihje siis soodumusele? Ja lõpu puhul tundus mulle lausa, et ma olen seda kõike juba kellegi teise novellist enne lugenud (aga võib juhtuda, et lausa mitmest raamatust midagi sarnast).

Ka selle raamatu oli kujundanud Asko Künnap ja kujunduse mõttes oli ju tore – visandlikud jooned peatükkide algul.

Lugeda tasub muidugi ikka, ega halb raamat ju ka ei olnud. Lihtsalt lemmikkirjanikult ootad nagu paremat. Võib-olla oli sedapuhku liiga lihtne? Umbes nagu oleks tahtnud teha eksperimenti, kas müüb sisu või kirjaniku nimi.* Samas võiks ju jälle soovitada noortele, kes lugemisega päris sina peale pole saanud – kõik uue kirjanduse jooned on ju tegelikult olemas, kasvõi visandatud kujul, raamat läheb kiiresti ja on täitsa ok.

Ja tavainimene kirjutab sellest lühidalt, kokkuvõtlikult, mitte kuigivõrd reetvalt ja hästi.

* No ma mõtlen kasvõi nalja raamatu algul, kui minategelane räägib oma abikaasast alati kui “Miisukesest”. Samas kui dialoogist selgub, et “Miisuke” kutsub teda “Suksuks”, poetab tegelane, et ei tea, miks ta meest nii kutsub, “aga naised on juba kord sellised imelikud” (lk. 6). No ja siis äkiline armastus, “kuninganna” nimeks Regina. Et kui see kõik pole salakaval nali, siis mis 🙂

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

One Response to 13. Rein Raud “Hotell Amalfi”

  1. Pingback: Rein Raud “Hotell Amalfi” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s