15. Jonas Hassen Khemiri “Montecore. En unik tiger” (2006)

Lisasin aastaarvu ka, kuna see ei ole kõige uuem raamat, aga ma olin juba ammu lugeda tahtnud. Õigupoolest siis, kui ma Ett öga rött’i lugesin, oli Montecore juba ilmunud ja ma lootsin, et see hangitakse ka siiakanti. Nüüd lõpuks ostsin ise Soomest.

Mulle meeldis see raamat. Siin on tegelikult hulganisti selliseid võtteid, mis on kirjanduslikud ja taotluslikud, aga need ei häiri, vaid täidavadki oma eesmärki. Raamat ise ei ole ehk nii lihtne ja kerge kui äsjaloetud Koppeli oma, aga mõtlemisainet on pärast lugemist rohkem (no ja mingi filosoofiline heietus kindlasti pole, seega ikka kergemate killast). Khemiri isa on pärit Tuneesiast, ema rootslanna, kirjanik on sündinud ja kasvanud Rootsis. Esimene raamat oli kui ilmutus rootsi kirjandusest – isegi kriitikud peteti ära, kui ta grammatiliselt valet sõnajärge kasutas ja sisserännanute slängis kirjutas. (N.ö. araabiakeelsetena mõeldud dialoogid olid ju korrektses keeles).

Et ma liiga palju esimese raamatu juurde pidama jääks, jätkan Montecorega. See on fiktiivne lugu kirjaniku isast, mis on kirjutatud isa tuneesia sõbra, Kadiri mahitusel ja õpetusel. Raamatu proloog ja epiloog on nimelt Kadiri kirjad. Teksti sees räägibki Kadir vaheldumisi peategelase pojaga, Jonas Hassen Khemiri alter egoga, kuivõrd tegemist on temaga, kes andis mõni aeg tagasi välja raamatu Ett öga rött.

Probleemid on tegelikult teravad. Esmalt mehe vaeslapseelust Tuneesias. Siis tööotstest ja noorusest. Äkki armumine rootslannasse, rahakogumine ning lõpuks sõit Rootsi, et sinna elama jääda. Laste sünnid. Virelemine, odavate tööotste tegemine, lõpuks oma fotoateljee jms. Igalt poolt paistab läbi peategelase usk headusesse, edusse, heasse tahtesse. Kui ta oma stuudiol nime vahetab (Krister Holmström?) ja spetsialiseerub koduloomade pildistamisele, siis alles läheb töö lahti, tekib raha.

Samas taust – eelarvamused tumedanahaliste suhtes, lõpuks 1990ndate tapmised (Lasermannen). Siis hirm, poisikeste tembud, mis ammutasid jõudu lasermehe tegudest, fotoateljee rüvetamine ja põletamine ning lõpuks tagasipöördumine Tuneesiasse. Inimene, kes püüab, kes õpib keele ära, tahab makse maksta, tegeleda ettevõtlusega… Ja on samas nii haavatav. Kõige rohkem aga ärritab teda ta vanima poja käitumine – seega siis raamatu autori oma – kes koos oma “neegrist” ja “indiaanlasest” sõbraga hakkab vastu sellistele sisserännanute vastu suunatud aktsioonidele – samade vahenditega. Peavad koosolekuid, võitlevad, kirjutavad sõnumeid grafitina seintele. Poeg hakkab aktsendiga rääkima, kasutama valesid sõnu, araabia keelt oma rootsi keelega segama… See on niivõrd mõistetamatu – inimene, kes on sündinud Rootsis rootsi emast.

See kõik oleks sisukokkuvõte. Vormilt on tegemist Kadiri kirjadega kirjanikule, kirjaniku enda mälestuste osad (ennast nimetab teises isikus “sina”), Kadiri kommentaarid nendele – samamoodi kandilises rootsi keeles, kus on palju rahvusvahelisi sõnu. Nagu keeleõppeprogrammis, mille poeg isale ja Kadirile loob, kirjas:

MINNESREGEL 1

Svenskan är lånets språk. När i tvivel på ett svenskt ord – välj franskans ekvivalent. Eller engelskans. Detta sparar mycket tid i lärandet av vokabulär. Svenskar är ett folk med snabba influenser fraan omvärlden. (lk. 203)

Meelespea 1.

Rootsi keel on laenude keel. Kui te mõnes rootsikeelses sõnas kindel ei ole – valige vastav prantsuskeelne sõna. Või ingliskeelne. See säästab palju aega sõnade õppimisel. Rootslased on kiirete välismõjude rahvas.

Epiloogis, Kadiri viimases kirjas heidab vanem mees poisile ette, et ta on “Kadiri kirju” ise vahele kirjutades liiale läinud ja polevat tabanud stiili, kasutanud valesid fraase ja metafoore, mida Kadir ise eluilmaski ei kasutaks. Heidab ette seega paljutki, mida raamatus aga kohati üldse ei olnudki. Justnagu oleks sisuosa vastavalt sellele epiloogi-kirjale “ära parandatud“.

Seega mängib kirjanik teadlikult erinevate vaatenurkadega – Kadiri lugudel on hoopis teine lähenemine asjale, teine moraal, teine perspektiiv. Poisil aga on oma, esmalt lapse, siis teismelise oma, mille juurde ta nähtavasti pidama jääb (st. millega lõpetab). Sellega annab ta pigem mõista, et on suhteliselt meisterlik kirjutaja, vallates erinevaid stiile (Kadiri osast “tidens tand hade mumsat en festlig frukost på hans exteriör”, lk. 119) ja “küpsusastmeid” ja suisa “kultuuritaustu”. Väga selgelt on näha, kuidas tekib konflikt ja kuidas heaoluühiskond viib erinevate käitumismudeliteni (eelkõige kuidas tumedamanahalised lapsed oma tumeda naha taustast kultuurilist kuuluvust otsima hakkavad, kuigi nad ei ole kunagi “araabia maailmas” elanud ning neil on rootslastest vanavanemadki. Radikalismi sünd).

Mulle meeldib näiteks, kuidas Kadir “poisi” käsikirja parandab.

Dessutom har pappor förklarat att talpedagogen var en typisk svensk. En äkta rasist.

Fotnot: Nja, detta tror jag inte din far sa. Vi måste vara distinkta med att din far gjort ALLT för att kratta sin kosmopolitiska framtid. Att han minsann aldrig matat något utanförskap i din hjärna. Kanske hörde du fel? Kanske sa din far: “Hon är en typisk svensk. En äkta karriärist.” (Eller turist (eller cirkusartist?)) (lk. 138)

Poisi lapsepõlvemälestused on tegelikult roosilised, neil oli isaga kokkukuuluvustunne. Isa töötas metroorongi juhina ja võttis vahel poisi tööle kaasa.

/…/ och ibland, bara ibland, får du ropa ut namnet på stationen i högtalarsystemet. Och pappor väljer alltid stationer med både “r” och “s” i namnet eftersom då blir effekten extra rolig för er båda. Näthta thtation Jopthten! Avthtigning föj thamtliga pathagejaje! (lk. 105, metroojaama nimi Stockholmis on Ropsten muidugi)

Kriitikud on muidugi tagasihoidlikud. Nagu ikka, ei saa keegi kiita teist raamatut, mis on kirjutatud peale esimest ülipopulaarset debüüti. Ometi pean ütlema, et see isa-poja ja sõbra lugu oli mulle sümpaatsem, läks rohkem hinge. Osalt puudutatakse ju sama teemat. Svenska Dagbladetis öeldakse, et kirjanik kasutab selleski raamatus “minategelast”, aga samas võib ju vaielda – minategelast sinatatakse 🙂 Aftonbladet, Helsingborgs Dagblad. Lõiguke raamatust: DNis.

Leidsin ka youtube’ist mitmeid intervjuusid autoriga. Kaks neist on kahjuks prantsuse keeles (st. üks küll inglise keeles, aga prantslased ju subtiitreid ei loe, seega loetakse peale). Rootsikeelses vaheldub kirjanik teistega – juttu on ühest põnevast projektist möödunud sügisel Göteborgis: Apatiska för nybörjare – väga intrigeeriv.

Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s