16. Epp Petrone “Minu Ameerika 3. Kriis”

Midagi konstruktiivset mul selle raamatu kohta öelda ei ole. Nähtavasti sobib teatud huvigrupile lugemiseks, kindlasti osalt ka hariv, näiteks koolilastele – neile ongi tarvis veidi lihtsamalt ja piltlikumalt asju selgitada. Samas – minu jaoks siiski suuresti kordus, kordus, kordus. Algus keskendub näiteks suhteliselt tugevalt ameerika sugulaste jõuluajale – see teema oli ka varasemates raamatutes (ühes neist, kes mäletab, kummas). See ameeriklaste asjadehullus on tõepoolest meeletu. Meilgi on siinmail asjadehullus kasvanud, aga see ei küüni poole pealegi. (Algatuseks oleks selline “pehmem algus” Epule sobinud nagu minul – lihtne Lõuna-Eesti tüdruk abiellub Tallinna perekonda ja kingi- ning asjadeostmine tundub esmalt täielikult šokeeriv. Ometi, nagu öeldud, ei küüni ameeriklastega võrreldes poole pealegi, see oleks siis paar sammu edasi). Ajaliselt langevad sündmused majanduslanguse ja presidendivalimistega ühte, mil USA sai endale esimese mustanahalise presidendi

Raamatut on vist kiidetud, kuna on hinnatud, et Epp on seda kirjutades palju juurde lugenud ja viitab erinevatele raamatutele ja käsitlustele. Tõsi. Samas – minule ei tundunud need veenvad, kuna igaüks leiab midagi oma vaatenurkade kinnituseks. Seega ei ole sellist teaduslikult kriitilisemat võrdlusmomenti, et läbini kõike uskuda võiks. (Laste telekavaatamise teema on meie peres ka väga aktuaalne olnud, oleme mõlemad vastupidiste väidetega linke ja soovitusi internetist leidnud. Samas – minu omad, seega ka Epu omad, tunduvad mulle selles punktis palju veenvamad).

Pidevat vastuseisu ämma-äia vaatenurkadele on ka tegelikult veidi ebamugav lugeda. Võib-olla ainult minul, kes teab. Psühholoog olla Epule soovitanud ennast ja oma seisukohti rohkem maksma panna ämma-äia majas. Ma pole küll psühholoogi juures käinud, aga mulle tundub, et isegi mina oma ülimalt enamvähem samade väärtushinnangute juures olen suutnud jätta endast alalise vastase mulje ja mind manitsetakse üha oma arvamusi endale hoidma. Seega psühholoogidesse ma sedapuhku ei usu, kuivõrd sellesse nõuandesse on sisse kirjutatud konflikt, mitte sellest hoidumine.

Nojah. Ma ei viitsigi pikemalt rääkida. Kerge ja kiire lugemine, paar korda saab naerda ka. Mulle meeldiksi nähtavasti lugeda, kuidas Marta (kujutagem ette, et tegemist on fiktiivse lapsega, kuigi tal on pärisnimi) ümbritsevasse suhtub, kuidas asju tajub. Need osad raamatus olid kõige sümpaatsemad. Tema suhtlus rastapatsides mehega, lisaks kahe tüseda blondiiniga 🙂

Lisaks häiris mind pisut (just alguses), et kirjaniku eesti keel oli liialt inglise keelest mõjutatud. Hiljem oli lihtsalt tavaline.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s