17. Merete Mazzarella “Resa med rabatt”

Eestis Merete Mazzarellat väga ei teatagi, kuna teda ei ole eesti keelde tõlgitud. Tundmatu ta muidugi pole, Anu Saluäär on teda näiteks tsiteerinud mõnes soomerootsi kirjaniku teost puudutavas järelsõnas. MM kirjutab palju erinevatest identiteetidest ja tal on väga tabav ja täpne “sulg”. Kunagi 1998 lugesin raamatut Hem fraan festen, mis räägib kirjaniku emast (ja millele viidatakse ka käesolevas raamatus – nimelt on ema teada saanud, et põeb vähki ja sureb peagi. Mida olla summeerinud sõnadega – pole kuigi palju hullem kui et saad teada, et tuleb peolt lihtsalt varem koju minna, kui algselt planeeritud) – väga hea raamat. Hiljem olen  Akademibokhandelnis sageli mõnd ta raamatut käes hoidnud, et osta, aga siis tagasi pannud – kogusumma läheks väga suureks, kuna enamasti maksavad ta raamatud (mida ma pole paperback’idena näinud) ca 23 eurot. Sel korral oli peaaegu et otsustanud mõne ta raamatutest osta – ja enda üllatuseks leidsin selle, mis oli 6.90 peale alla hinnatud. (Ta on erinevate teemaderingide kohta kirjutanud sarnase mustriga mõtteraamatuid – vanavanemaks olemisest, vananemisest, nüüd pensionile jäämisest jms).

Nauditav, läbini. Keegi peaks otsa lahti tegema ja hakkama tema raamatuid eesti keelde tõlkima. Konkreetselt see raamat räägib sellest, kuidas jääda pensionile. Raamatu alapealkiri on “Om konsten att vara pensionär” (kogu pealkiri tõlkes: Sooduspiletiga reis. Pensionäriks olemise kunstist). Merete Mazzarella oli viimati Põhjamaade kirjanduse professor Helsingi ülikoolis, kui ma õigesti mäletan. Seega jääb ta pensionile akadeemiliselt ametilt – ettevalmistused, mõtted, teiste reaktsioonid, ühiskonna hoiak. Ta refereerib mitmeid uuringuid või raamatuid erinevate teemade kohta: millised on “head vanurid”, mis on tänapäeval “kaastunne” jne. Ei oskagi välja tuua, kuna tegelikult on kogu raamat täis väga tabavaid mõttekäike. Ja tal on hea huumor – ei, ta ei viska otseselt nalja, aga täheldab üht-teist ikka omapärasest iroonilises võtmes. Kasvõi see, et ta jälgib ennast ja mõtleb, kas see, et ta asju maha unustab, peaks olema häiresignaaliks vanadusnõtruse kohta – kuniks  keegi meenutab nende ühiseid päevi noorusest: “Sa käisid alati ringi ja jätsid endast midagi maha, sall siin, kindad seal” – no ja Merete õhkab rahunenult, jajah, ma olengi selline, see pole vanadus 🙂 Tohutult armsaid samalaadseid seiku.

Näiteks teadmine uurimuste kohta, et sudokude lahendamine paar korda päevas peaks hoidma vaimu värskena, et ei tekiks vanadusnõtrust. Ja jalutuskäigud. Kuniks lõpupoole leiab ühe uurimuse, mis selgitab, kuidas kakskeelsusel on umbes sama mõju – hoida vaimu värskemana. Ja õhkab rahulolevalt – asjal on vähemalt mõte sees. Sudokude tegemisel ju erilist muud mõtet polegi kui sudoku lahendamine…

Ma ei viitsi konkreetseid tsitaate otsida, aga võin ümber jutustada veel ühe stseeni. Mis vormib mälestused meist. Merete kirjeldab, kuidas nad lapselapsega jalutavad. Lapselaps küsib, miks vanaemal külmkapp ALATI MÄDANENUD BANAANE TÄIS on. Esiteks selgitab kirjanik lapselapsele, et mõni pruun plekk banaanil näitab, et banaan on küps. Pealegi ei ole külmkapp ju “täis” banaane. Ometi kujutab ta väga elavalt ette, kuidas lapselaps tulevikus täiskasvanuna oma kirjanikust ja professorist vanaema meenutab: “Tal oli külmkapp alati mädenenud banaane täis!” See on lihtsalt ääretult armas. 🙂

Ühe tsitaadi raamatu lõpu poolt tooksin siiski. See on ka ääretult tabav – tunnen ennast siin ära 🙂

Soffan är en av hemmets allra viktigaste möbler men just därför också säreget laddad, tvetydig:

Den representerar vila och kravlös gemenskap – som när ett par sitter tillsammans i soffan med var sitt glas rödvin en fredagskväll efter avslutad arbetsvecka och den ena läser tidningen medan den andra ser på tv.

Men den är också farlig, en inbjudan till – vadå?

Till försoffning.

Det moderna parförhållandet har svårt att hitta balansen. Som unga människor uppfattar parförhållandet idag är inte bara försoffningen bannlyst utan också lugnet, visar Sarah Holst Kjaer. Inte heller hon påstår att det var bättre förr med visst menar hon att det var annorlunda. I äktenskapet förr – på artonhundratalet, ännu på nittonhundratalet – tänkte man sig inte att parterna skulle förändras. Framför allt mannen antogs vara oföränderlig och giftaslystna kvinnor fick rådet att vara nogräknade, att verkligen göra allt för att hitta en man vars smak och vanor de kunde leva med. Äktenskapets själva grundidé var att man levde med en människa vars oföränderlighet man kunde lita på. Dagens parförhållande bygger däremot dels på en i grunden djupt romantisk föreställning om kärlekens kraft att förändra, rentav förvandla och dels på en feministisk föreställning om att det är kvinnans uppgift att förädla mannens smak och vanor, att helt enkelt uppfostra – eller snarare återuppfostra – honom och därmed rätta till de misstag hans mamma gjort. (sid 220)

Ja kiire tõlge:

Diivan on üks olulisemaid mööbliesemeid kodus, aga just seetõttu ka erilise tähenduslaenguga, kahemõtteline:

See esindab puhkeasendit ja tingimusteta ühtsustunnet – võtkem või see, kui mõni paar istub reede õhtul peale töönädala lõppu koos diivanil, kummalgi oma klaasike punast veini käes, üks loeb ajalehte, teine vaatab telekat.

Ent see on ka ohtlik, kutse … jah, millele?

Diivanistumisele.

Kaasaegses paarisuhtes on raskusi tasakaalu leidmisega. Noorte inimeste tänapäevase arusaama järgi paarisuhtest ei ole mitte ainult diivanistumine põlu all, vaid ka rahu, näitab Sarah Holst Kjaer. Ega temagi väida, et vanasti oli parem, kuid kindlasti peab ta silmas, et oli teistmoodi. Vanasti – üheksateistkümnendal sajandil, isegi kahekümnendal sajandil – ei arvatud, et abielu peaks osapooli muutma. Eelkõige peeti meest muutumatuks ning abieluhimulistele naistele soovitati täpselt läbi mõelda ning teha kõik selleks, et leida mees, kelle maitse ja kommetega nad elada suudaks. Abielu põhimõte oli lausa, et elati inimesega, kelle muutumatusele võis loota. Tänapäevased suhted põhinevad seevastu osaliselt oma olemuselt sügavalt romantilisel kujutlusel armastuse jõust muuta, lausa teiseks teha, osalt feministlikul ettekujutlusel, et naise kohuseks on mehe maitset ja kombeid paremaks muuta, teda lausa kasvatada – pigem ümber kasvatada –  ning seeläbi parandada tema ema tehtud vead. ( 🙂 lk. 220)

Inga Sanner SvD-s, Nils Schwartz Expressenis, Marit Lindqvist Yle-s, sellel YLE lingil räägib ta ühest teisest raamatust – kellel on huvi kirjaniku kõnelemisstiiliga tutvuda. Mul on elus olnud kaks VÄGA head ja meeldejäävat kirjanduslektorit ja tema oli üks neist.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s