24. Paolo Giordano “Algarvude üksildus”

Üle pika aja võtsin raamatu ja sain peaaegu et ka lugeda, enamvähem järjest (laupäeval ja täna, kolmapäeval). Ja mulle meeldis ka. Algul tundus selline tavalisepoolne, sellegipoolest lihtne lugeda. Tõrjutud või kummalistest lastest. Kes sirgusid. Elasid oma elusid. Olid teineteisesse kiindunud, aga ei julgenud sellest kunagi teineteisele märku anda. Kuniks peaaegu et julgesid, aga siis voolas kõik jälle liiva. Eks see ole juba raamatu kokkuvõttes kirjas:

„Algarvude üksildus“ on kahe noore inimese kujunemislugu. Mõlemad on üksiklased, kes ei oska ümbritseva maailmaga kohaneda, mõlema elu ja saatust määrab suuresti lapsepõlves juhtunud trauma. Matemaatik Mattia arvates on tema ja Alice, hingelt ja olemuselt väga lähedased, tegelikult nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga, elades oma paralleelset elu, ent päriselt kokku ei saa iialgi.

Eks sõltub raamatulugemise hetkest, kuidas raamat meeldib. Peale suhteliselt pikka ikaldust ja mittelugemist oli see päris hea algus. Just lõpus tekkis eriline pinge (ja minu puhul – hea, et ma sisu ette teadsin, eks. Ei oota seebikalõppe :)). Iseenesest on ju ka põnev see algarvude seos tegelastega, matemaatiline taust. Kummatigi tundub mulle, et autorile endale ei tulnud see idee ka päris alguses, vaid kuskil raamatu keskel – siis tekib tekstimustritesse algarvude ja muude arvude temaatikat. Sellegipoolest sümpaatne (autor ise on vist füüsik?). (Intervjuust autoriga selgubki:

TMO:Is it true that the novel started out with a different and less mathematical title? How did you come upon the metaphor at the heart of the book, and how did it effect what you had written up to that point?

Paolo Giordano: Yes, it is true. The former title was “In and out of the water”. Water seemed to me the dominant element in the story and the structure of the novel gave me this idea of “fluctuation”, of immerging and emerging alternatively.

My editor found the title it has now. He says he “found it in the book”. I guess that is true, but I know I was definitely too involved in the writing to be so lucid. That’s why we struggled a bit before I accepted the change in the title…)

Järjejutuna Raadioteatris. KaiAareleid on Varraku blogis kirjutanud enne eestikeelse tõlke ilmumist. Intervjuu autoriga (ingliskeelne). Guardianistvõib ingliskeelset arvustust lugeda, mh: “Part of the success of the book comes from its minimalism. Scenes, dialogue and descriptions are – in sharp contrast to the florid nature of much Italian fiction – brief, almost terse. It would have been easy to fall into melodrama and produce a happy resolution, but Giordano remains as icy as his characters, offering only misunderstandings and missed opportunities until the bitter end. The moment of truth comes with Mattia locked in a bathroom, forced to make a decision. Instead of concluding that “things are meant to be”, that there might be meaning or purpose or fate or providence, he simply concludes that people clutch at coincidences “and from them they draw a life”. Mattia, it’s clear, is not one to clutch at coincidences, let alone a woman. /It all makes for a melancholic, but strangely beautiful, read.”

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s