26. Johan Theorin “Skumtimmen”

Jälle üks rootsi krimka, sedapuhku rootsi keeles (selgub, et eesti keeles aasta lõpus, Minevikuvarjude nime all). Tegevus toimub Ölandil ja, nagu ikka, on kõige taga varjul aastakümneid varem toimunud sündmused. Ajatelg jookseb alates 1945. aastast, 1972. aastast ja 21. sajandist. Esimesed kaks põimuvad lõpuks. (Stilistiliselt on ehk põnev, et olevikuvormis on kirjutatud ainult 1945.+ aasta lood, ülejäänud on minevikuaegades. Kuniks need vana aja lood jõuavad 1972. aastasse ja tekst osalt kordub, nüüd siis teises ajavormis ehk olevikuvormis.) (Kuula ka järjejutuna Kukust)

Algus tundub imelik, ilma laste surmadeta ei saa naljalt hakkama seegi raamat. Samas on põhirõhk ehk hoopis saare elul, muutustel, orgaaniline saarerahva elu sureb vaikselt välja ja järele jääb suvitussaar. Merendus hääbub. Turism õitseb. Pealkiri tähendab videvikutundi – vanasti pidasid inimesed videvikku, tuld ei süüdatud (kui oli juba, mida süüdata), räägiti lugusid, legende, juhtumisi, jubedaid, vähem jubedaid, elu käis vaikses tempos. (Skum viitab ju tegelikult ka vahule – ja merelaineid ning vahtu on siin ka märkimisväärselt. Lisaks viitab sama sõna millelegi kahtlasele). Just see (ühe peategelase, vana mehe Gerlofi) aeglus kohtub (teise peategelase, Julia, tema tütre) kaasaegse maailmaga. Tänapäeval on vaja efektiivsust, kiirust. Gerlof, kes on selle raamatu “detektiiv” (kuigi ta teeb rehkendusi oma peas ja see detektiiviaspekt on selles raamatus sümpaatne – ta liigub isegi vaevalt, mõnel päeval ei saa üldse jalgu alla), tahab lasta asjadel toimida, juttudel levida, vestluskaaslasel asjade üle ise järele mõelda, kunagi hiljem juttu jätkata. Videvikujuttudel ei ole ka alati tõepõhja all – alati võib olla osake folkloori. Seega tundub, et need osad, mis on 1945+ ja 1972. aastast vahele pikitud, on tegelikult taolised videvikulood. Uskuda või mitte. See raamat on seetõttu tegelikult ka kummardus kirjaniku lapsepõlvele, Ölandile, kus kirjanik suved veetis (raamatu lõpus on ka fotod prototüüp-kohtadest ja inimestest). Sellega seoses heidetakse kohati ülejäänud süžee või inimgalerii osas üht-teist talle ette – et kogu see Ölandi-värk on kena, aga muud ka vaja rohkem juurde ja usutavamalt. Kogu see raamat on osalt küll krimka, aga osalt on ka püütud nagu õudusloona esitada (mis teenib veidi videvikku pidades räägitud loo eesmärki). Ja algus on kehvem kui raamatu teine pool. Mõnes mõttes on ka sümpaatne, et sisse on toodud vanade rootsi trubaduuride laule/laulusõnu (Evert Taube, Dan Andersson) – ma usun, et suhestub tabavalt selle merendusvärgiga Ölandil.

Erinevalt Läckbergist, ei saa politseinik ja naispeategelane siiski lõpuks kokku, kuigi kõik viitaks justkui sellele. Koit ja hämarik. Skumtimme. Seega õnnelikke lõppe ei pakuta. Tumedates toonides raamat.

SvD kirjutab ja üks kord veel. Litteraturmagazinet. DN. Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis. Palamuse raamatukogu Lagle.

PS. Vaatasin nüüd filmi ka ära – ÜLDSE ei meeldinud, kõik põhilised jooned läksid kaduma, kõik need, mis olid võluvamad. Saare tühjenemine, laevaomanike kadumine, ellu jäävad suured laevakompaniid, hotelliketid, turism saarel, skum – vaht, segane lugu, skumtimmen – videvikutund, kui räägitakse lugusid, vanainimeste lood. Koidu ja hämariku armulugu – need, kes siiski kunagi kokku ei saa (filmis olid kohe paar, filmis oli tegelasi vähemaks võetud, mistõttu ka sündmustekäik oli põhijoontes siiski teine). Ka SVT kultuurikriitikas ei olda rahul. Ülejäänud kriitika on koondatud linkidena siia.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s