27. Javier Marías “Oxfordi romaan ehk kõik hinged”

Kursisolemise mõttes võtsin ette veel ühe Moodsa aja sarja raamatu. Kunagi ammu lugesin Nii valget süda ja mõne aasta taguse LR andsin ära lugemata. Seega ei ole ma eriline asjatundja, aga mingi maik selle kirjaniku stiilist justkui oli. Raamatu Nii valge süda kokkuvõttes on muuhulgas nimetatud: “intelligentne teos, mis uurib kire olemust”. Oxfordi romaani näol on küll tegemist veidi teistlaadse romaaniga (žanrimääratlusena “ülikooliromaan”), aga mingis osas võib mh. kasutada ka samu sõnu. Esiteks “intelligentne teos”  või nagu Erilaid kirjutab: “Arvan, et raamat on eeskätt inimestele, kes hindavad lugemisel tõsisemat mõttetööd. Lihtsaks suviseks lugemiseks valiksin pigem mõne ühe hingetõmbega läbi loetava põnevusromaani või hea elulooteose.” Ses suhtes õige, et meelelahutusliku lugemisena päris võtta ei saa, laused on pikad, palju loendamisi, laiendeid, lisandeid, täiendeid ja mis nende asjade nimed grammatiliselt siis ka poleks.

Raamatu kokkuvõttes on öeldud: “Loo minategelase, hispaanlasest külalisõppejõu värvikate tegelaste galeriisse mahuvad nii ülikooli õppejõud oma veidruste, ihade ja saladustega kui ka hulk teisi omapäraseid tegelasi: ajarändurist uksehoidja, vanaraamatukaupmehed, hulkurid, salapärane unustatud kirjanik. Ning kõige selle taustal ilmutab end karm, ebaühtlane ja hägune minevikumaastik, mis inimesed mingil moel alati kätte saab ning millest tuleb kas või üks kord kellelegi jutustada.” Tegelaste galeriiga on tõesti enamjaolt tegemist – jutustatakse pigem inimesi, kui mingit lugu, mis jõuaks kliimaksini 🙂 Peale professorite ja ülikoolielu veidruste on juttu ka kerjustest, unustatud kirjanikest (ühest), raamatukogujatest, ööklubielus, lillemüüjast, prügist … Tegelasgalerii, nagu öeldud.

Samas – ehthispaanialikult (selles mõttes, mida meie, asjatundmatud, klišeena arvame) on siiski üks tegelastest ka armuke ja seetõttu läbib romaani ka erootiline alatoon. Armuke on nimelt ühe teise kolleegi abikaasa (ja lõpuks selgub ju, et ka abikaasal on oma armuke). Kuivõrd hispaanlasest külalislektorist minategelane viibib Oxfordis ainult kindla piiritletud aja (vist kaks aastat?), siis on nende armulugu algusest saadik mõistetud olema ajutine. Sedasi võtavad asju nii mees ise kui ka naine. Kord satuvad nad rongis kolmandale kolleegile ning minategelane hakkab pabistama, et nüüd kantakse naise abikaasale ette.

“Sa oled narr,” vastas Clare. “Hea, et sa mu abikaasa ei ole. Sa oled detektiivi mõistusega narr, ja seda sorti narriga pole võimalik abielus olla. Sellepärast sa ei võta kunagi naist. Detektiivi mõistusega narr on arukas narr, loogiline narr, ja sellised on kõige hullemad, sest meeste loogika, selle asemel et nende lollust tasakaalustada, hoopis kahe- või kolmekordistab seda ja muudab selle ohtlikuks. Tedi lollus ei ole ohtlik ja tänu sellele ma suudangi temaga elada, tänu sellele mulle meeldib temaga elada.” (lk. 29, tõlk. Kai Aareleid)

Ühe koha peal arutleb kirjanik sellest, mis juhtub siis, kui me saame lapse (kuivõrd minategelane kirjutab perspektiivis ja kirjutamise hetkel on tal Hispaanias naine ja laps).

Seda poega armastab nii ema kui ka mina, […], kuid ta tundub pealetükkiv, nagu oletatavasti kõik oma esimestel elukuudel, ning on hetki, mil ma just ei soovi tema kadumist – mitte mingil moel, see oleks küll viimane asi, me läheksime hulluks -, küll aga tahaksin naasta olukorda, kus mul ei oleks last, kus oleksin mees ilma omaenese pikenduseta ja võiksin igavesti ja rikkumatult kehastada nii poja- kui ka vennakuju, neid tõelisi ja ainukesi, millega oleme harjunud, ainukesi, kelle nahas me end algusest peale vabalt tunneme. Isa- või emarolli annab meile aeg. Sellega tuleb kohaneda, sellele tuleb keskenduda, see on miski, mis juhtub. (lk. 86)

Või üks teine tsitaat lastekasvatamise või täiskasvanuks mittesaamise kohta:

Juba rohkem kui sada aastat ei kasvatata lapsi täiskasvanuks saama. Otse vastupidi, ning tulemuseks on see, et meie aja täiskasvanud on – meie oleme – kasvatatud edasi lapsed olema. Ärrituma spordivõistlustest ja iga väikese asja pärast armukadedust tundma. Elama pideva ärevuse ja rahuldamata ihadega. Hirmu ja raevu tundma. Araks lööma. End jälgima. (lk. 89)

Muidu on kogu raamat tõesti kirjandusteadlastele nähtavasti maiuspalaks – saab pead murda (vastavalt järelsõnale) selle üle, kui suures osas on tegemis autobiograafilise, eluloolise raamatuga, kui suures osas on tegemist fiktsiooniga (suuremas jaos siiski). Lisaks jutustaja asetus jutuajamistest, kahekõnedes, pealtkuulamistest – ka mõtted on antud jutumärkides kõnena minategelase peas. Aga jah, ega päris selline raamat see ka pole, mida on raske käest panna enne lõpetamist … 🙂

Peeter Helme räägib Klassikaraadios, Valner Valme Postimehes.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s