28. Aino Pervik “Proua O imekspanemised”

Selle raamatu haarasin raamatukogu avariiulilt juhuslikult. Tegemist on mõnes mõttes… elulooraamatuga? 🙂 See on kindlasti üsna tinglik. Ometi räägib kirjanik Proua O näol tingimata endast, ainult et läbi lillede (sõna otseses mõttes – peatükkide pealkirjad on nt. “Ajavahed olid tihedalt lilli täis. Nad aitasid ängistust hajutada. Alguses paiseleheõied ja sinililled”; “Rohekad vahtraõied. Kastanite õieküünlad. Pihlakate lõhn.”; “Maikelluke, hüatsint.” Kuniks õied jõuavad otsapidi suvesse, vahepeal lausa “Rukis, nisu, oder, kaer.” “Valged augustiõhtused floksid.” Ja lõpuks “Adru. Vetikad. Randaster”). Teiseks ei kõnele kirjanik elusündmustest kui sellistest, vaid mõtetest ja arusaamadest, milleni ta oma elu jooksul on välja jõudnud. Poeetiliselt, peaaegu luules. See raamat on selles osas väga toredasti piiri peal olev proosa. Väljaandjaks on kirjastus MustValge, minu mäletamist mööda MihkelRaua kirjastus. (Nende kodulehelt vaatan, et ka Matlena teekonna andsid nemad välja – toda ka sirvisin, aga ei saanud kuidagi minema…. Oma olemuselt on raamat ju siiski sarnane? Ju ei olnud õige aeg lugemiseks). Muus osas toon nüüd ära lihtsalt proportsioonitult palju tsitaate.

Mõningaid helke või ka külma varju heitvaid seiku toimunud sündmuste kohta sai proua O teada alles ajavahe tagant. Sündmused võisid olla isiklikud. Need võisid olla ajaloofaktid. Üha kerkisid kuskilt esile uued tõsiasjad, uued seletused, uued tõlgitsused, veenvad argumendid, uued vaated, mis said võimalikuks uute paradigmade keskelt vaadatuna. Faktid, mis ei tarvitsenud üldse olla tegelik tõde harjunud mõttes, kuid mis tõid kaasa oma värve ja varjundeid.

Alguses häiris see proua O-d, kuid siis leidis ta siit iseseisvuse võlu. Proua O hakkas tegema suvalisi valikuid. Ta tunnistas tõeks neid seiku, mis meeldisid ja mis ta meelelaotuse puslesse sisse sobisid. Mis ei sobinud või lihtsalt ei meeldinud, need võttis ta teadmiseks. Mis üldse ei meeldinud, jäid ju ka ikka kuhugi meelelaotuse põhja. Vahel vajusid unustusse, vahel mitte. Nad ootasid salakavalalt hetke, millal pusles tekkis tühik, ja kerkisid võimukalt pinnale. Nad hoidsid elus umbusku. (lk. 14-15)

Hariduse ning õpetatuse sisu võis ju muutuda, kuid haridus oli ikkagi ainumaselt oluline.

Haridus ongi mõttekaaslus. Polnud tähtsust, et hariduse sees oli ju ka lausa äärmiselt erinevaid sihiseadeid ja tõlgitsusviise. Imeliselt head ja saatanlikult kurja, see sõltus juba inimesest.

Midagi ühist ometi oli.

Kas või kirjaoskus. Võime liikuda tähelt või märgilt sõnale, sõnalt kujutlusele. Ja kujutluselt ka teadmisele, ehkki just siin võis olla erinevusi. (lk. 20-21)

Aeg toimus mingil viisil ikkagi juhtumiste kaudu. Juhtumisi oli võimalik ritta seada.

Puhast aega proua O ei suutnud kujutleda. (lk. 23)

Õnneõpetusi tuleb järjest juurde. Mõned õnneõpetajad käsivad õnneks uskuda võimalikult lihtsat asja, ja õnn saabubki usuga koos. Õnn võiks olla näiteks kassipoja või lillekese vaatamine. Õnneõpetaja jalge ees istumine. Laisk paigalolu üheainsa üleni valdava mõttega või ülepea ilma mõtteta peas. Täielik hoolimatus ja ükskõiksus. Nõnda pole õnne pärast vaja rabeleda. Hea meel, et hing sees.

Tihti aetakse õnn ja mõnu segi. mida rohkem mõnu, seda rohkem õnne. Usutakse veendunult, et mõnu ongi õnn.

Usk ongi siin määrav. (lk. 32-33)

Tähendused olid seotud minevikkudega. Erinevad minevikud tekitasid erinevaid tähendusi.

Proua O suutis nüüd näda olevikku üksnes vastu minevikku vaadates. Ta oleks tahtnud, et minevik oleks olnud võimalikult laialt lahti.

Tuleviku poole liikus proua O selg ees. Ent vahel nägi ta ka tulevikukuma oleviku peale langemas. (lk. 37)

[…] igatses proua O enesekindlat väikekodanlikku piiratust. Piirid on kaitsvad kindlusemüürid vastu etteaimamatut tatarlaste kõrbe. Ümberringi on külm ükskõikne pimedus. Piiride sees oled nagu soojas hubases toas, teetass ja alustamist ootav või pooleli lugemisel raamat tugitooli kõrval laual.

Proua O ihulik elu oligi selline. Paraku oli hubasus väline. (lk. 40)

Väljastpoolt vaadates kannab igasugune püsivus stagnatsiooni nime, kuid seestpoolt võib seda nimetada eneseks jäämiseks, aadete edasiviimiseks, seda võib nimetada ka esivanemate traditsioonide austamiseks või tuhandeaastaseks rahuriigiks. (lk. 56-57)

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s