30. Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

See raamat jäi kuskil ajalehetutvustuses silma ja jõudis ka raamatukogus laenutusjärjekorraga minuni. Hmm. Lõbus raamat, peab tunnistama. Samas tuleb muidugi selgitada, et tegemist on osalt kelmiromaaniga, osalt mingitpidi nagu ForrestGumpiga, kuivõrd peategelane on juhuslikult ninapidi paljude 20. sajandi tähtsate sündmuste juurde sattunud. Samas – see ei ole labane, vaid mõnusa huumoriga kirjutatud. (Veidi Arto Paasilinna moodi tundus. Näen, et sedasi arvab ka Loterii). Lisaks on tegelikult osavalt mängitud igasuguste stereotüüpidega – alates kasvõi sellest, et rootsi menuk peab ju olema krimka! Seetõttu on raamatus sees saja-aastase kadumine ja tema otsimine – kuigi lugeja saab rahus jälgida saja-aastase ja pikkamööda tema ümber koguneva seltskonna tegemisi nii 2005. aasta mais kui läbi sajandi. Nüüdseks 100-aastaseks saanud härra elumoto on olnud “don’t worry, be happy” (vähemalt “content”) – kui kuskilt veidi viinuskit ja süüa saab, võib kõik üle elada. Ainsad, millest ta kohe üleüldse huvitatud ei ole, on poliitika ja usuteema.

Allanit oli juba lapsena õpetatud suhtuma umbusklikult neisse, kes võimaluse avanedes viina ei võtnud. Ta võis kõigest umbes kuuene olla, kui isa pani käe ta väikesele õlale ja ütles:

“Pastoritega tuleb ettevaatlik olla, mu poeg. Ja nendega ka, kes viina ei võta. Kõige hullemad on karsklastest pastorid.”

Samas polnud Allani isa muidugi päris kaine, kui ta ühel päeval süütule rongireisijale vastu hambaid andis, misjärel ta riigiraudteelt otsekohe vallandati. Sellest tulenevalt andis Allani ema omakorda pojale tarkusesõnad ellu kaasa:

“Hoia ennast joodikute eest, Allan. Ma oleksin isegi pidanud selle põhimõtte järgi elama.”

Väike poiss kasvas ja vanemate õpetussõnadele lisandusid isiklikud tähelepanekud. Pastorid ja poliitikud olid Allani arvates üsna ühesugused, kusjuures polnud vahet, kas nad olid kommunistid, fašistid, kapitalistid või mis iganes. Seevastu jagas ta isa arusaama, et korralikud inimesed mahla ei joo. Samas pooldas ta ema seisukohta, et ka veidi kõrgendatud meeleolus tuleb end korralikult ülal pidada. (lk. 108, tõlk. Kadri Papp)

Või kohtumisest misjonärist kaasvangiga Teherani vanglas:

Allan vastas, et kuigi tal puhfüüsiliselt polnud kontrolli oma asukoha üle, ei tundnud ta end hingeliselt küll sugugi eksinuna. Allan oli usku alati suhtunud põhimõttega, et kuna kindlalt polnud nagunii võimalik midagi teada, siis oletama ei tasunud hakata. (lk. 126)

Tegelikult on minu arvates märkimisväärne ka asjaolu, et peategelane on rootslane – 20. sajandi sõdade valguses neutraalse riigi esindaja. Justkui tahaks rõhutada, et me võime siin oma dünamiidi (Allani puhul siis tuumapommi väljamõtlemisega) hiilata, aga lollide kätte ei tasuks seda nii või naa usaldada. Seetõttu on kogu raamat täis lõbusaid kommentaare maailmapoliitika kujunemise kohta. Näiteks 1947-1948 peatükist:

Kuid Churchill kavandas revanši ja seda oodates reisis ta mööda maailma ringi. Endist peaministrit poleks üllatanud, kui nüüd Suurbritanniat juhtiv leiboristist käpard oleks riigis sisse viinud plaanimajanduse, jagades samal ajal impeeriumisse kuuluvaid maid laiali rahvastele, kes iseseisvalt üldse hakkama ei saanud.

Võtkem näiteks kas või Briti India, mis nüüd oli laiali lagunemas. Hindud ja moslemid ei jõudnud omavahel loomulikult kokkuleppele, ja keset seda kõike istus neetud Mahatma Gandhi, jalad ristis, ning lõpetas otsekohe söömise, kui miski talle ei meeldinud. No mis sõjastrateegia see oli? Kuhu oleks selline mood viinud siis, kui natsid Inglismaad pommitasid? (lk. 143-144)

Seega võib peategelase/Allani (ja miks mitte siis ka suuremas plaanis neutraalse Rootsi) arusaam asjadest:

[…] kuid Allan katkestas vendade jutu, öeldes, et ta on maailmas nii mõndagi näinud ja kui ta sellest midagi õppinud on, siis seda, et kõige suuremad ja pealtnäha võimatumad konfliktid rajanesid kõik samal alusel: “Sa oled loll, ei, sa ise oled loll, ei, sina oled loll.” Lahendus, ütles Allan, peitus sageli selles, et tuli ühiselt ära lahendada kolmveerandine viin ja seejärel oma eluga edasi minna. (lk. 157-158)

Ja aastast 1953:

Muudest uudistest kuulis Allan, et USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia olid oma okupatsioonid üheks liitnud ja moodustanud Saksa Liitvabariigi. Vihane Stalin vastas sellele otsekohe oma Saksamaa loomisega, niisiis oli nüüd nii läänel kui idal oma riik, Allani meelest oli see igati praktiline lahendus. (lk. 192)

Nojah. Ja kokkuvõte, mis seltskond hiljem prokurörile ette kannab sündmuste käigust – see oli raamatu üks lõbusamaid kohti, mille naljad seisid enamvähem ainuüksi kontekstis.

Seega kokkuvõtlikult on raamat tore lihtne lugemine, sümpaatselt võetakse geograafiliselt läbi kõikide maailmajagude ajalugu (nojah – mitte just kõikide, aga märksa laiem kui Virumaast Võrumaani või Rootsist Saksamaani, nagu meie kandis enamasti kombeks). Kes ajaloost veidi teab, saab naljadest aru, kes liiga palju teab – neile tunduvad ehk liiga labased (ei oska nende nimel rääkida, mina ju väga palju ei tea ka).Samas ei tohi ära ehmatada, et tegemist on ju siiski … jandiga 🙂

Jaan Martinson Õhtulehe raamatututvustuses, Lugemissoovituse blogi. Järjejutt Kukus.

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s