35. Nancy Huston “Murrangujooned” (LR 2012/24-27)

Viimane LR (saadaval ka digiraamatuna), mida reklaamiti varem ka Facebookis ja tekkis huvi. Nüüd, raamatu läbilugenuna, pean kinnitama, et oli küll hea raamat. Masendav, aga mitte läbini. Armas ja ilus, aga mitte läbini – kuna oli ka masendav. Konstrueeritud nelja erineva põlvkonna inimese jutuna, mis jooksevad kronoloogiliselt tahapoole:

1. Sol, 2004

2. Randall, 1982

3. Sadie, 1962

4. Kristina, 1944-45

Kõik on jutustamise hetkel 6-aastased, olgugi et teistes peatükkides võib neid kohata esmalt täiskasvanutena (v.a. Sol’i, kelle päris nimi on Solomon v Saalomon). Kuigi ma olen tavaliselt läbinähtavate konstrueerimisnippide vastu raamatutes, siis siin see äraspidine kronoloogia lausa töötab, tahad küll teada saada, mis oli enne, aga lapsed ei tea, mis oli enne (ja justnimelt 6-aastased lapsed) – on väga oluline, et iga ema/isa/vanaema kohta saaksime teada just hiljem. Kuigi see pakuks ju kohe huvi. Nüüd võiks lausa otsast peale lugema hakata, et teatud asju üle kontrollida ja nii.

Tegelikult tuleks vist esmalt ära mainida raamatu olulisimad punktid – pealkiri ja ajalooline taust. Pealkiri Murrangujooned viitavat enamvähem samale, mida varem on eesti keelde tõlgitud Veajoonteks (Lignes de faille, Fault lines ->Huntington: “It is my hypothesis that the fundamental source of conflict in this new world will not be primarily ideological or primarily economic. The great divisions among humankind and the dominating source of conflict will be cultural. Nation states will remain the most powerful actors in world affairs, but the principal conflicts of global politics will occur between nations and groups of different civilizations. The clash of civilizations will dominate global politics. The fault lines between civilizations will be the battle lines of the future.” Allikas: “The Clash of Civilizations?Foreign Affairs, 1993). Ja see on tegelikult äärmiselt oluline paralleel, kuna kõik need üksikud lood toimuvad küll sama geneetilise perekonna järgnevate põlvkondadega, aga kõikides toimub konflikt või üleminek või kokkupuude mingi lähedalseisva teise kultuuriga. Või põlvkonnaga.

1. SOL, 2004 – esimene osa räägib ju tänapäevasest ärahellitatud lapsest, kelle ema pole elu jooksul USA idakaldalt kaugemale liikunudki, pole kuigi haritud, aga soovib oma lapsele parimat, on käinud paljudel koolitustel lastekasvatusest, lugenud palju ajakirju jms. See ema on juhtumisi abielus Randalliga, kellel on omakorda ratastooli jäänud üliaktiivne ja ülipaks ema Sadie ja kuulus lauljatarist vanaema Erra (või Kristina, kuidas keegi teda kutsub). Selles esimeses loos saame teada, et Solil on sünnimärk meelekohal, mis lastakse ära opereerida, kuna ema on lugenud palju melanoomi ohust jms. Kui see aga ära opereeritakse, ei taha meelekoht sugugi paraneda, tekivad mädanikud, jääb kole arm. Samas on see sünnimärk midagi, mis on jooksnud peres põlvest põlve – Erral kaenla all, Sadiel tagumiku peal ja Randallil õla peal (kutsub seda nahkhiireks, mis väidetavalt talle õla pealt head nõu annab). See on läbi aegade justkui pere talismaniks olnud (v.a. Sadiel) – ja nüüd tahab noor tubli ameerika koduperenaine ja ema seda lapselt ära opereerida.

Peale sünnimärgi on igas osas väga suur tähtsus ka laste ja vanemate (ja eriti just laste ja vanavanemate) vahelised suhted, põlvkondadevahelised arusaamatused, veajooned. Esimeses, Soli osas, saavad kõik põlvkonnad ju kokku ja teevad reisi Saksamaale. Sellega seoses kerkivad mitmed küsimused Soli ja lugeja peas – väidetavalt sõidetakse ju Erra lapsepõlvemaale, sealt olla ta pärit, kohtutakse isegi Erra vanema õe Gretaga. Kummalisel kombel muutub muidu nii bravuurne ja elupõletajast vanavanaema üha kahvatumaks ega tunne justkui mingit äratundmisrõõmu ei kodulinna ega õde nähes.

2. RANDALL, 1982 – juba esimesest osast sai lugeja teada, et Randalli isa suri 40-aastaselt vähki, kuigi mõned väitisd, et Randalli ema Sadie lihtsalt ajas mehe omadega hauda. Nüüd näidatakse meile Randalli elu 6-aastasena – ta veedab palju aega koos oma näitekirjanikust isaga, kes pole küll oma näidenditega kuigi suurt edu saavutanud. Töötab kodust. Seevastu teenib raha ema Sadie, kes on teaduste doktor ja uurib … kurjust. Muuhulgas ka seda, mis juhtus teise maailmasõja ajal Natsi-Saksamaal (Lebensborn) ja eriti just, mis on ikkagi ta oma ema, Kristina/Erra taustalugu. Seevastu ei ole tal oma pojaga erilist kontakti, ta tuiskab ringi, on palju kodust ära, ei taipa tagasi tulles isegi poja ja mehe käekäigu kohta küsida jms. Kuniks lõpuks veab kogu pere endaga kaasa Haifasse, et arhiivides oma teemat edasi uurida. Randall, kes on endateada juudi päritolu, pannakse jidišikeelsesse kooli (Hebrew Reali) – enne Euroopasse reisimist võtab ta aga kogu suve jooksul jidiši keele tunde ja ta saab oma õpetajaga (Daniel) väga lähedaseks sõbraks – kuniks poiss teadmatusest õpetajalt lõpuks küsib küsimuse Lebensborni/elulätte kohta, millest on kuulnud ema korduvalt kõnelemas. Ja õpetaja lõpetab päevapealt töö. Elu Iisraelis aastal 1982 paneb ta seisma silmitsi erinevate tema jaoks mõistmatute asjadega – parim sõbranna Nuzha näiteks räägib talle islamist ja õpetab araabia keelt – kuniks palestiinlastele korraldatakse järjekordne veresaun ja Nuzha sugulased tapetakse ning tüdruk koolist lahkub, kuulutades, et ka Randall on nüüdsest tema vaenlane. Kuigi laps ei võta pooli ega saa millestki aru.

Randalli nahkhiirekujuline sünnimärk asub õlal ja ta kutsub seda Marviniks.

Just Randalli osas oli vahva lugeda Randalli ja isa vahelisest salaliidust, kui tehti või kuuldi asju, millest ei tohtinud emale rääkida ja mis kuulus “härrasmeeste vaikimisvande” alla. Muidu oli see Randalli isa selline vahva hipilik tüüp kontrastina Sadiele, emale. Mõned tsitaadid.

aga empsile toob sõna “nutma” meelde Nutumüüri, mille kohta ta just reisijuhist luges – see on üks koht, kus juudid saavad käia kaeblemas kõigi hädade üle, mis neile aegade algusest peale kaela on langenud.

“Äkki aitab nutust ja halast,” täheldab paps. “Kaks tuhat aastat, aitab nüüd kah! Ma kirjutan hoopis näidendi “Naerumüür”. See räägib pühast kohast, kus inimesed käivad üksteisele nalju rääkimas ja naeravad ennast koos kõveraks. Iga päev tunda aega kohustuslikku naeru,” lisab ta. (tõlk. Triinu Tamm, lk. 104)

“Vaata,” ütleb paps. “Seal, otse ees … Kas sa näed seda valget maanina seal? See on Liibanon. Seal on praegu sõda. Reagan ja Begin on oma väed ka madinasse saatnud. Neid kutsutakse rahuvägedeks, mis on huvitav näide huumorimeelest.” (lk. 105)

3. SADIE, 1964 – tüdruk elab kuueaastasena oma vanavanemate juures, sealjuures on vanaema ääretult range. Klaveriõpetaja taob tüdruku sõrmede pihta joonlauaga, kui sel midagi valesti läheb, tekkinud on ääretu süütunne. Lisaks sünnimärk, mis asub… pepu peal nagu “ärapühkimata kaka”. Sadie’l on kujuteldav Vaenlane, kes teda kogu aeg parastab, et ta nii kohmakas, kole, nõme ja käpard on. Vahel käib neil aga külas ema, kuulsust koguv laulja ja Sadie muudkui imetleb teda. Kuniks ema lõpuks oma produtsendiga (Peter) abiellub ja nad Sadie enda juurde elama võtavad. Ema elab muidugi kunstnikuelu, magab kaua, palju külalisi, suitsetamist-joomist, no ja keppi muidugi. Võtab endale lauljanimeks Erra. Kuniks äkki tuleb ukse taha mingi mees, kes nimetab end Lautoks, ema saadab Sadie oma tuppa ja murrab Peterile truudust. Laps jälestab oma ema, Vaenlane on tagasi.

4. KRISTINA, 1944-45 – ollaksegi jõudnud kuulsa lauljani, kelle artistinimi on Erra. Tema elab kuueaastasena Saksamaal peres, kus ainsaks meesliikmeks on veel vanaisa, kuna kõik teised mehed on sõtta mobiliseeritud. 17-aastane vend just võetakse sõtta (ja sureb). Vanaisalt kuuleb Kristina palju tarkusi. Kooli minnes näitab ta välja harukordset taiplikkust, möödudes peagi ka oma õest. Kuniks õde ükskord vihahoos Kristinale sisistab, et tegelikult on ta lapsendatud ja on kasulaps. See muudab Kristina elu. Perre lapsendatakse veel üks laps, kümneaastane Johannes (väidetavalt hoopis 12-aastane Janek), kes räägib Kristinale, et tegelikult tema vanemad veel elavad ja et tema kavatseb nende juurde tagasi põgeneda. Kuniks nad võetakse hoopis perekonna juurest ära ja saadetakse uutesse kodudesse – Janek oma onu lähedale Poznani ja Kristina… uute kasuvanemate, ukraina pere juurde Kanadasse/Torontosse, kuna tema pärisvanemad jäid Raudse Eesriide taha punasele poolele… Nojah, ühesõnaga olid Kristina/Klarysa ja Janek just need lapsed, kes Lebensborni programmi raames okupeeritud maadest saksa peredesse anti/varastati, kompenseerimaks kaotusi saksa rahva seas.

Isa läheb jälle. Nagu kõik saksa mehed praegusel ajal, peab ta võimalikult palju venelasi tapma, isegi kui me hakkame sõda kaotama, isegi kui Kristus ütles: Sina ei pea mitte tapma (või oli see mooses). Vanaisa ütleb, et mõnikord pole valikut, sa kas tapad või tapetakse sind ja kogu lugu. Söögipalve ajal palub ta Jumalat, et Ta kaitseks isa ja Lotharit vaenlase eest ja see vaevab mind, sest kindlasti paluvad vene perekonnad, et Jumal kaitseks hoopis nende mehi vaenlase eest, aga kui nemad räägivad vaenlasest, mõtlevad nad meid, ja kui preester kirikus ütleb, et tuleb paluda Hitleri eest, mõtlen ma inimestele Venelaa kirikutes, kes paluvad oma Suure Juhi eest, ja ma kujutlen, kuidas vaene Jumal seal üleval pilve peal haarab peast, proovib kõigile meele järele olla ja saab aru, et see pole lihtsalt võimalik. (lk. 191)

Nüüd sai üsna palju sündmustest. Tegelikult on selle raamatu võlu muidugi osaliselt siiski laste silmade läbi kogetud ajaloolised sündmused või nende uurimine, nende suhted vanavanemate ja vanematega, nende võimalikud ja võimatud sõprussuhted teiste lastega.

Tavainimene võtab ka paari sõnaga lugemiselamuse kokku.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s