36. Muriel Barbery “Siili elegants”

Vahel on lihtsalt hea teada, et maailmas on olemas ilukirjandus. Et on võimalik sattuda raamatutele, mis sulle väga meeldivad. Et on olemas tõlkijaid nagu Indrek Koff, toimetajaid nagu Anti jne. Ma ei mäleta juba ammusest ajast ühtegi raamatut, mida ma ei raatsi korraga väga palju lugeda, kuna kuidagi vahva on ja tahaks seda elamust pikendada. Samas on raamat napp 292 lk pikk. Nagu selle raamatu 228. leheküljel öeldakse: “Kirjandusel näiteks on pragmaatiline funktsioon. Kirjanduse nagu ka kõigi teiste kunstiliikide ülesandeks on muuta eluliste kohustuste täitmine meile talutavaks.”

See jutt ei ole mõeldud selleks, et öelda – seda raamatut loe! Pigem seda, et see oli väga täpselt minu maitse kuidagi. Raamatu kokkuvõte ütleb: “Pariislanna Renée Michel elab ja töötab väga uhkes majas. Ta on majahoidja. Tüüpilise majahoidjamuti fassaadi taga elab Renée aga salaelu: ta jumaldab kauneid kunste ning ahmib endasse kirjanduse, heli- ja filmikunsti tippteoseid. Samas majas elab ka intellektuaalselt varaküps 12-aastane Paloma, kes on otsustanud elust lahkuda. Ta püüab inimkonda otsekui entomoloogi pilguga vaadeldes välja selgitada, kas maailmas leidub midagi, mille nimel tasuks edasi elada. Kahe peategelase taustal saab lugeja tuttavaks kireva seltskonnaga ning näeb aset leidmas suurt hulka pisikesi, kuid olulisi sündmusi. See on raamat äratundmisest, ilu vabastavast jõust ja rahust.”

Sellise kokkuvõtte peale võiks ju arvata ükskõik mida. Ja alguses ju päris täpselt ei saagi kohe rütmile pihta, võib tunduda tavalise, pisut huvitava ülesehitusega romaanina. Aga mida edasi, seda … lõbusamaks ja lihtsamaks kõik muutub. Probleem võib tekkida sellega, et tuleb kiiresti lugeda, et majaelanikud meeles püsiks ja segamini ei läheks, samas lähevad just muud asjad siis kiirelt meelest – need, mida tahaks nautida. Ja peab tunnistama, et mulle istus väga ka selle raamatu huumor, naersin ikka päris kõvasti. Ja ega tõlkega oleks võinud raamatu samahästi ka ära rikkuda, aga pigem annab tõlge veel midagi juurdegi (pakun, et nt rootsi keeles ei oleks see raamat pooltki seda, mis on eestikeelses versioonis).

Jah, sisuliselt on tõesti suhteliselt skemaatiliselt juttu sellest, kuidas üks majahoidja püüab rikkurite juures töötades hoida majahoidja profiili – sellist, millega ta sobituks rikaste ja ilusate maailmapilti kui majahoida. Ise saab aga salaja lugeda raamatuid, nautida kunsti, muusikat jms. Põhimõtteliselt ongi see justkui idee läbikirjutus, mitte võimalik reaalne süžee (ei, mitte, et majahoidjad ei võiks väga targad olla, aga et seda sel viisil õnnestuks pidevalt varjata madalalaubalise ja lihtsakoelise maski taha). Tema fassaadist näevad läbi ainult kaks inimest – need, kes näevad inimesi, mitte positsiooni. Samas on rikkad ja ilusad muidugi suhteliselt skemaatiliselt sellised nagu me tahaksime ette kujutada, et nad on. Pealiskaudsed ennasttäis võltsintelligendid.*

Lugu on edasi antud nii majahoidja minajutustuse vormis kui ühe väikese 12-aastase majaelaniku kirjapanekute vormis. See tüdruk, kelle nimi, nagu lõpu poole selgub, on Paloma (ja tema vanem pealiskaudne õde on Colombe – mõlemad tähendaks justkui erinevat “tuvi”, pole raske näha, millist), on võtnud pähe, et elu ongi hädaorg, sellega tuleb lihtsalt leppida, ja ta plaanib juunis oma korteri põlema panna, et ennast tappa (ühtlasi hävitada maja). Ka see Paloma on ilukirjanduslik konstruktsioon ehk et ülimalt intelligentne laps, kes mh. huvitub jaapani kultuurist. No ja siis sureb üks majaelanik ja tema korter müüakse maha ühele jaapanlasele, kes on kolmas “tõeliselt” intelligentne inimene. (Selles majas ei ole viimaste aastakümnete jooksul ühtegi korterit müüdud, kõik on läinud edasi perekonda). Kogu majarahvas kiibitseb ja tahaks uue rikka inimesega häid suhteid luua, tema aga otsustab otsekohe suhelda Palomaga ja Renée Micheliga (mis, unustasin öelda, oli majahoidja nimi).

See raamat ongi justkui selline ideaalidel mängimine, ideede puhas esitus, tundub mulle. Näiteks kirjutab majahoidja suhteliselt alguses:

Ma olen lugenud nii palju raamatuid …

Aga nagu kõik autodidaktid, ei saa ma iial kindel olla, kui palju ma neist aru olen saanud. Mõnikord tundub mulle, et ma suudan ainsa pilguga haarata kogu teadmist, otsekui võrsuks kusagilt ühtäkki nähtamatud oksaharud, mis lõimivad kokku terve mu harali lektüüri – aga siis korraga kaob mõte silmist, kõige olulisem poeb minu eest peitu ja ma võin samu ridu ikka ja jälle lugeda, aga need libisevad mul iga korraga üha enam peost ja ma tundun endale nagu peast segi läinud mutike, kes arvab, et ta kõht on menüü põhjalikust läbilugemisest täitunud. Öeldavasti on vaimse võimekuse ja säärase pimeduse kooseksisteerimine autodidaktide kaubamärk. Inimene jääb ilma kindlatest juhistest, mille annab kaasa hea haridus, kuid see-eest saab talle osaks mõttevabadus ja sünteesivõime, mille varal ta võib jõuda ka sellistesse paikadesse, kuhu ametlik diskursus püstitab tõkkeid ja kus see keelab ära igasuguse seikluse. (lk. 43, tõlk Indrek Koff)

Samas mõtiskleb ta loomulikult ääretult õpetlaslikult teatud teemade ja filosoofide üle (kirjanik on ise filosoofiat õppinud ja ülikoolis õpetanud). Sellegipoolest võtab see esitusviis muige huulile. (Olin juba enne kellegi lugemiselamusest teada saanud, et lõpus juhtuvad asjad kuidagi kiiresti ja panin vaimu valmis. Selliseks lõpuks ei olnud küll valmis, aga põhimõtteliselt, kuivõrd see raamat mängis siiski ideaalkujutlustel ja veidi skemaatilisel viisil asju kujutas, siis on ainult õiglane, et see skeemgi pidas paika – “klassivahedest üle astuda ei saa, muidu võid surra.” Järele mõtlema hakates oleks “ilane” lõpp ju olnud lausa kohatu 🙂

Väga ebasobivalt kirjutan nüüd terve hulga tsitaate, vajavad kuidagi talletamist. Ega mu kokkuvõttest siiani polegi ju veel aru saada olnud, milline see stiil siis oli. Kuidagi mõnus ja hea rütm oli. Seega esimene tsitaat testi kohta, millega majahoidja püüab välja selgitada, kas raamat sobib lugeda või mitte. Ja see raamat, peab ütlema, pidanuks mirabellitestile vastu:

Mirabellitest leiab aset minu köögis. Ma asetan puuvilja ja raamatu oma melamiinkattega lauale ning haukan esimest, tehes samas algust teisega. Kui nad teineteise võimsatele rünnakutele vastu peavad, kui mirabellil ei õnnestu mind tekstis kahtlema panna ja kui tekst ei suuda puuvilja ära rikkuda, siis ma tean, et minu ees on oluline ja, ütleme ausalt, erandlik nähtus, mis naeruväärse ja tühisena väikeste kuldkollaste viljade erakordses mahlakuses ei lahustu. (lk. 45)

Mulle meeldis ka mõttetera tänapäevasest äraspidi maailmast, inimeste ellujäämisvõimalustest:

[…] et miski ei ole nii karm ja ebaõiglane kui inimese elutegelikkus: inimesed elavad maailmas, kus võim pole tegude, vaid sõnade käes, kus ülim oskus on sõnaosavus. See on kohutav, sest tegelikult me oleme ju primaadid, kes on programmeeritud sööma, magama, paljunema, territooriumi vallutama ja seda kaitsma, aga samal ajal lasevad need, kellel on selle peale kõige rohkem annet, kes on meie seast kõige loomalikumad, end alati tõmmata teistel, kes oskavad hästi rääkida, aga ei suudaks mingil juhul kaitsta oma põllulappi, tuua õhtusöögiks metsast jänest ega korralikult sigida. Inimesed elavad maailmas, kus võim on nõrkade käes. See on kohutav solvang meie loomaliku olemuse pihta, omalaadne väärastumus, sügav vastuolu. (lk. 47)

Üheks näiteks pidevalt ettesattuva “huumori” või pisukese iroonia kohta (ja siit tsitaadist võib ju kohe aru saada, kas selline asi üldse peale läheks või mitte):

Olin seni arvanud, et minu kultuuriline eklektitsism tuleneb sellest, et olen töölisklassi kuuluv autodidakt. Nagu ma juba ütlesin, olen iga tööst vaba sekundi oma elust veetnud lugedes, filme vaadates ja muusikat kuulates. Aga mulle tundus, et mu palavikuline kultuuriobjektide neelamine kannatab tõsise maitsevea all – kippusin üsna brutaalselt segama respekteeritavaid ja teisi, märksa vähem austusväärseid teoseid.

[—]

Aga alustasin ma ju hoopis sellest, et sain täna hommikul France Interi kuulates teada, et vari, mida heidab minu legitiimse kultuuri poole suunatud püüdlustele nõrkus mittelegitiimse kultuuri vastu ei olegi häbimärk, mille põhjuseks on minu madal päritolu ja tõsisasi, et olen vaimuvalguse poole püüelnud uhkes üksinduses, vaid hoopis üks vaimselt domineerival positsioonil olevate ühiskonnagruppide tänapäevaseid tunnusjooni. [—]

Avastada, et see, mida te olete seni pidanud oma eripäraks, on tegelikult domineeriv sotsiaalne hoiak, mõjub väga segadusseajavalt. Segadusseajavalt ja isegi ärritavalt. Et mina, Renée, viiskümmend neli aastat vana, majahoidja ja autodidakt, olen vaatamata oma majahoidjaametiga kokkusobivasse pugerikku tõmbumisele, vaatamata eraldatusele, mis pidanuks mind kaitmsa masside hävitava mõju eest, vaatamata häbistavale karantiinile, millesse ma olen ennast laia maailma muutumiste suhtes teadmatuna ise sulgenud – et mina, Renée, teen läbi sama teisenemist, mis raputab kogu tänapäeva eliiti (mis koosneb tippülikoolide ettevalmistusklassides käivatest väikestest Pallières’idest, kes loevad Marxi ja käivad kambakesi koos “Terminaatorit” vaatamas, ja väikestest Badoise’i-preilidest, kes õpivad Assasis juurat ja vesistavad “Notting Hilli” vaadates silmad peast), on vapustus, millest mul on raske üle saada. On ju kronoloogiat silmas pidades ilmaselge, et ma ei ahvi neid noorukeid järele, vaid et ma olen oma eklektiliste harjumustega käinud neist ees. (lk. 59, 63-64)

Muidugi on siin raamatus palju kohti, mis ei annaks tsitaadina välja otsides midagi õieti edasi. Eriti need asjad, mis puudutavad ilu tajumist või jaapani kultuuri – seda, mida imetlevad nii Paloma kui Renée. No näiteks:

Samuti aga, nii nagu pisarad, kui need on suured ja siirad ja solidaarsed, jätavad endast maha tülidest puhtaks uhutud ranna, annab suvine vihm, mis pühib minema seisva tolmu, inimese hingele otsekui lõputu hingamise. (lk. 213)

Mulle tundus aga äärmiselt tabav ja hea huumoriga see osa, kui Paloma on prantsuse keele (emakeele) tunnis.

Ühesõnaga, täna hommikul oli meil temaga prantsuse keele tund. See on juba iseenesest paras piin. Õpetaja Maigre’i prantsuse keele tund tähendab tohutut hulka tehnilisi harjutusi, ükskõik kas me tegeleme parasjagu grammatika või tekstide lugemisega. Temaga koos olles võib hakata arvama, et tekst on kirjutatud selleks, et oleks võimalik nimetada selle tegelased, jutustaja, tegevuspaigad, pöördepunktid, ajavormid ja nii edasi. Ma arvan, et talle ei ole vist kordagi pähe tulnud, et tekst on kirjutatud ennekõike selleks, et seda loetaks, ja et see kutsuks lugejas esile tundeid. Kujutage ette, ta ei ole meile kunagi esitanud küsimust: “Kas teile meeldis see tekst/raamat?” Ometi on see ainus küsimus, mis võiks jutustaja positsiooni või jutustuse ülesehituse analüüsile mõtte anda … Rääkimata sellest, et minu arvates on põhikooliõpilased kirjandusele rohkem avatud kui gümnasistid ja üliõpilased. (lk. 140)

Või võtkem kasvõi see lühike lause jälle Paloma, psühhoanalüütiku tütre leheküljelt:

Pikaajaliste kannatuste nautimise koha pealt suudabki kristlusega konkureerida vist ainult psühhoanalüüs. ( 🙂 lk. 150)

Samalt leheküljelt:

Intelligentsusest võlutud olemises on iseenesest midagi võluvat. Minu arvates ei ole see väärtus omaette. Intelligentseid inimesi on massiliselt. Palju on debiilikuid, aga palju on ka hästitöötavaid ajusid. See on äraleierdatud jutt, aga ma ütlen ikkagi, et intelligentsus iseenesest pole mingu väärtus ega paku mitte mingit huvi. Näiteks on mitmed vägagi intelligentsed inimesed pühendanud kogu oma elu sellele, et selgitada välja, mis soost on inglid. Paljudel intelligentsetel inimestel on nagu mingi viga küljes: nad arvavad, et intelligentsus on eesmärk omaette. Neil on üksainuke soov: olla intelligentne. Mis on äärmiselt totakas. (lk. 150-151)

Veidike umbes samal teemal kirjutab ka majahoidja, kuigi pigem selles võtmes, et kuidas küll nii on juhtunud, et inimesed selliste teadmiste omandamisega üldse tegelevad:

Mind on alati hämmastanud, kui ennastohverdavalt meie, inimesed, võime suunata tohutu hulga energiat mitte millegi tagaajamisse ning kasutute ja absurdsete mõtete ketramisse. Rääkisin ühe noore doktorandiga, kes uuris kreeka patristikat, ja mõtlesin, kuidas on võimalik, et nii palju noorust läheb asjatult raisku. Kui mõelda, et primaadi jaoks on olulisimad küsimused seks, territoorium ja hierarhia, siis tundub palve tähtsus Hippo Augustinusel suhteliselt tähtsusetu. (lk. 227)

Nähes Colombe’i magistritööd, mille juhendaja oma kommentaaridega tema kaudu tagasi saatis, mõtleb majahoidja:

See on uskumatu, joobnustav nagu halb vein ja eriti ilmekasülikooli toimemehhanismide suhtes: kui tahad karjääri teha, siis võta mõni marginaalne ja eksootiline, seni põhjalikult läbi uurimata tekst (William Ockhami Summa logicae), eita selle sõnasõnalist mõtet ja püüa leida tähendusi, mida ka autor ise ei märganud (igaüks teab ju, et mõistete valdkonnas on teadmatus märksa võimsam jõud kui mis tahes teadlik kavatsus), moonuta seda, kuni see omandab originaalse teesi välimuse (Jumala kõikvõimsus on aluseks loogilisele analüüsile, mille filosoofilisi aluseid eriatakse), purusta sealjuures kõik ikoonid (ateism, usk Mõistusesse versus usu mõistuslikkus, tarkusearmastus ja muud sotsialistidele südamelähedased nipsasjakesed), pühenda oma elust terve aasta sellele vääritule mängule, mida sa saad mängida tänu kogukonnale, kelle liikmeid sa tuled hommikul kell seitse üles äratama, ja saada töö kulleriga oma juhendajale. (lk. 231)

Ja peale Colombe’i magistritöö salajast läbitöötamist:

Aga et keskklass rabab hullumoodi tööd teha, et rahastada oma higi ja maksurahaga nii tühist ja pretensioonikat teadustööd – see teeb mind sõnatuks. Sekretärid, käsitöölised, teenistujad, madalama astme riigiametnikud, taksojuhid ja majahoidjad peavad päev päeva järel taluma varahommikute hallust, et heades tingimustes elavad ja korralikult tasustatud Prantsusmaa parimad noored saaksid kogu selle halluse vilja naeruväärsete uurimuste altaril ohverdada. (lk. 228)

Kord räägib Colombe Palomale mesilaste elust, nende seksuaalelust, ja Paloma arvates on ta õde nii labane (ühe koha peal kirjutab ta “Kui Colombe oleks minu tütar (hoidku Darwin selle eest!) […]” :), lk. 233), kui näeb asju nii mõttetu nurga alt. Mulle meeldis tema fatalismile kalduv eluhoiak:

Aga mina ei näe mesilasemade pulmalennus ja leskmesilase saatuses midagi šokeerivat ega nilbet, kuna ma tunnen nende putukatega sügavat lähedust, ehkki minu kombed on nende omadest erinevad. Elada, süüa, paljuneda, täita ülesanne, mille nimel ollakse sündinud, ja surra: tõsi, sellel pole mingit mõtet, aga nii need asjad lihtsalt on. […]

Minu arvates on meil ainult üks võimalus: selgitada välja see ülesanne, mille pärast me oleme siia ilma sündinud, ja täita see nii hästi, kui me suudame, ilma et hakkaks asja jube keeruliseks ajama või uskuma, et meie loomalikus olemuses on midagi jumalikku. Ainult nii saab meil tekkida tunne, et sel hetkel, kui surm meid võtab, teeme midagi konstruktiivset. Vabadus, otsustusvõime, tahe ha muu selline kraam – see on puhtalt ettekujutuse vili. Me usume, et saame teha mett mesilaste saatust jagamata. Aga tegelikult oleme meie ka lihtsalt vaesed mesilased, kes peavad oma ülesande täitma ja siis surema. (lk. 218)

Kokkuvõtteks võib öelda, et … no ma ikka soovitaks seda raamatut! 🙂

Sydamelähedaselt kirjutab

* Jan Kaus kirjutab Sirbis. – Häh, jajah, on väga stereotüüpidele üles ehitatud, aga no milleks on alati kõiki raamatuid nii sõna-sõnalt vaja võtta? Kuivõrd raamatu autor on ise filosoofia õppejõud, kas siis näiteks ei tulnud pähe, et ta ironiseerib enda parema ja halvema mina vahelist suhet? Et Colombe on tegelikult ta ise nooruses? Meie meeskriitikud (ma ei tea, kas meil naiskriitikuid ka on?) justkui solvuksid iga kord, kui keegi intelligentide üle nalja viskab, läbinähtavalt skemaatilises plaanis. (Bayard‘i raamatu kriitika Eestis oli esimene näide). Nojah – igatahes kui selliseks asjaks enne lugemist valmis olla, siis on raamat ikkagi nauditav. Lihtsalt hea huumor. Ja kui Barbery seda kõike irooniliselt ei mõelnud – ja see oleks temast labane – siis õnnestus tal ikka luua teos, mida on võimalik lugeda nii, et “eita selle sõnasõnalist mõtet ja püüa leida tähendusi, mida ka autor ise ei märganud” (lk. 231).

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 Responses to 36. Muriel Barbery “Siili elegants”

  1. merleke ütles:

    Muide, mul oli ka selline tunne, et see raamat on kuidagi nii täpselt minu maitse lihtsalt. Ei julge soovitada igaühele, aga arvatavasti ei ole me sinuga siiski ainukesed.

  2. triin ütles:

    tore, ma proovin.

  3. Pingback: Muriel Barbery “Siili elegants” | nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s