38. Elisabeth Åsbrink “Veel kohisevad Viini metsad”

Selle raamatu ostsin eelmisel õppe-aastal Rootsist, rootsikeelsena – tegemist on suhteliselt uue raamatuga, välja antud 2011. Suure imestusega märkasin sama raamatut eestikeelses tõlkes juba meie raamatupoes selle aasta suvel. Seetõttu tellisin raamatukogust pigem eestikeelse variandi. Tõlkijaks jälle Kadri Papp – mul on ainult kiidusõnu (Jonasson oli ka uus raamat, originaalis 2011. välja antud ja tema tõlgitud).

Arvasin enne lugema hakkamist, et tegemist on pigem ilukirjandusliku tekstiga, lugedes (eriti just alguses) sai aga selgeks, et tegemist on pigem ilukirjanduslike võtetega kaunistatud dokumentalistikaga. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et see laenutati välja erialakirjanduse saalist, mitte ilukirjandusest.

See raamat on tegelikult väga valus, kuivõrd põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni “juutidest vanemad” “ajutiselt” Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Just need kirjad vanematelt kisuvad vahel lausa pisara silma. Kirjanik on lisamaterjale hankinud arhiividest, teinud intervjuusid. Kogu asja õudus seisnebki selles, et 13-aastane poiss saadetakse Rootsi, et ta saaks äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja ja vanemad saaksid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Juhtub aga nii, nagu ikka… Eriti juutidega läbi aastasadade ja kindlasti Teise maailmasõja ajal.

Tegelikult ongi ju huvitav, et see raamat on ehitatud lünkadest ja lünkadele – säilinud on ju ainult vanemate kirjad Ottole. Kirjanik mõtiskleb oma situatsiooni üle:

Ühes kirjas teise järel on Otto käeulatusest eemal. Poisivari.

Ta tuleb minu juurde mujalt, läbi aja filtri, läbi teiste halva mälu, oma vanemate sõnarohketes vastustes kirjadele, mida enam alles pole. Kui nad kirjutavad, et ta ei igatseks koju, siis ma tean, et tal on olnud koduigatsus. Kuid ta ise on kuskil mujal. Tema hääl kõlab kajana. Tema vaikimine kajab. Tema kirjad kajavad ja ka tema kirjutamata kirjad kajavad. Kajast saab minu töö materjal. (lk. 215, tõlk. Kadri Papp – hea tõlge.)

Mis selle raamatu siis märgiliseks teeb? Esiteks see, kuidas kirjeldatakse Rootsi välispoliitikat ja sisserändepoliitikat sõja eel ja ajal – eriti avaliku retoorika kartust suurema juutide invasiooni vastu. Natsiliikumist, mis ei olnud sugugi taoline tabu, nagu see on tänapäeva Rootsis. Või peaks ütlema paremäärmuslased? Kuidas juutide laste lubamine riiki toimus ja et neid kasutati pigem ära odavate koduabilistena ja sulastena raskel ajal.

Teine mõnevõrra sensatsiooniline osa raamatust puudutab muidugi seda, et Otto Ullman töötas odava tööjõuna sõja lõpuaastatel just Ingvar Kampradi kodutalus – temagi sugulased ja eelkäijad pärit Saksamaalt, natsimeelsed inimesed, nende hulgas ka noor Ingvar, kellele paljude aastate vältel sümpatiseerisid “uusnatslikud” ja fašistlikud vaated. Ma kirjutan sellepärast jutumärkides, et ma pole sugugi kindel, mis assotsiatsioone need sõnad võivad anda ja kuivõrd need on kooskõlas noore Ingvari tegelike vaadetega. Tõsiasi on ju see, et nendest said Ottoga väga head sõbrad ja Otto, saades alles 1980ndate lõpus teada Ingvari toonasest natsisõbralikkusest, oli seepeale väga sügavalt solvunud.

Muidugi peab alati meeles pidama, et see raamat on ilmunud ja välja antud Rootsis – Ingvar Kamprad on aga üdini rootsiliku IKEA sümbol – ettevõte, mis lõikab kasu sellest, et see seondub üle maailma Rootsiga. IKEA – see on Rootsi. Rootsi – see on IKEA. (Seetõttu oli ka suureks sensatsiooniks mõne aasta tagune uudis, et Rootsi riik ei saa IKEA kasumist sentigi, vaid kogu raha läheb erinevatesse maksuparadiisidesse). Ka siinses raamatus mainitakse Torekulli raamatut (kus räägiti Kampradi natsisümpaatiatest), mistõttu Ingvar oli sunnitud paljude oma sõprade eest vabandama (ja seda tegigi) – kahjuks ei anta joonealuse märkusena teada, et see raamat on ka eesti keeles olemas.

Kui me aga räägime sümpaatiatest, siis lubage tsiteerida üht kohta, mis aitab asja natuke ehk erapooletumas valguses näha:

Poliitiline visioon, mille üheks osaks ta nüüd sai, põhines ühiskonnal, kus indiviid alles “ühtekuuluvusele” ja rahvusele. Ühiskond tuleks jagada erinevateks tugevateks huvigruppideks ja nende valitud juhid võtaksid kõigi nimel otsuseid vastu. Ei mingit üldist hääleõigust ega riiki, mis võtab vastutuse ühise eest, ei, vastupidi – korporatiivsus. (lk. 307).

Selles videos räägib kirjanik, et seoses nende kirjadega hakkas ta uurima selle teema kohta käivaid arhiividokumente ja selgus, et sattus suhteliselt valgele laigule Rootsi ajalookirjutuses. Ta märgib, et me (Rootsis) räägime pigem Raoul Wallenbergist kui et meenutame, kui lähedal Saksamaale seisime, kuidas märgistasime juutide passe tähega “j” jms – kogu selle poole tahaks Rootsi ju pigem unustada.

Siin terve pikk lingikogu:

Järjejutuna Kukus.

This entry was posted in raamat and tagged , , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s