39. David Lodge “Mõtleb…”

Kuna mulle Lodge’i Rummidge’i triloogia päris meeldis, siis võtsin ka selle raamatu ette. Nähtavasti ongi Lodge’il Eestis väike lugejaskond, kes selle raamatu ette võtavad just eelnevalt ilmunud triloogia tõttu. Iseenesest tunneb siin kõik möödunud raamatute osad ära, midagi uut ja põhjapanevat ei ole. Lodge proovib jälle järgi oma kirjutamiskunsti, erinevaid võtteid, jutustajaperspektiive (siin: kõiketeadev jutustaja, Helen Reed oma päevikuna, Ralph Messenger oma kõnevoona/teadvusvoona arvutis, üliõpilaste kirjatükid. Vahel distantseerub Helen Reed esimeses isikus kõnelemisest, kuna tunneb, et teema on keeruline ja kirjutab endast kolmandas isikus). Toimumiskoht: ülikool. Kõrghariduse muutumine tooteks, rahalugemine, raha jaotamine, aga ka inimestevahelised suhted ülikoolis (sama, mis triloogias), armulood – ja eelkõige inimese teadvus.

Selle raamatu raskuspunkt on inimese teadvusel (nagu näha kaanepildist). Üks peategelastest, Ralph Messenger, juhatab arvutikeskust, kus tegeletakse inimese teadvusega. Teine peategelane, Helen Reed, on loovkirjutamise kursuse külalislektor üheks semestriks, mh. ka kirjanik. Loomulikult on sellesse suhtesse sisse kirjutatud vaidlused teemal, kuivõrd on võimalik arvutiga luua inimteadvust. Ja kuivõrd see pole võimalik. Mitte asjata ei ole ühe kolleegi poeg autist – võrdlus arvutile, mis suudab andmeid töödelda, meelde jätta jms, kuid miskit olulist jääb puudu. Päris põnev on tolles arvutikeskuses Karinthy fresko (“[…] Max Karinthy oli Ungari-Ameerika filosoof ja harrastuskunstnik, kes oli mõne aasta eest Princetonist loomepuhkusel olles aasta otsa keskuse teadustöötaja ning lõbustas end Ralphi loal ja õigupoolest julgustusel sellega, et kaunistas hoone kolmanda korruse mitmesuguseid tunnetuspsühholoogia, evolutsioonipsühholoogia ja vaimufilosoofia kuulsaid teooriaid ja mõtteeksperimente kujutava freskoga.” lk. 54, tõlk. Riina Jesmin). Romaani lõpuosas toimuval konverentsil selgub nt. ühes vestluses neurobioloogidega, kes ahvidega katseid teevad, et aju ei tundvat valu. Mis on minu arvates jällegi väga teadlik sümbol kirjaniku poolt, kes kogu raamatu vältel tahab võrrelda inimtundeid ja nende järeleaimamisvõimalusi arvuti abil:

Kummaline paradoks, et organ, mis meile valust teada annab, ise valu ei tunne. (lk. 302)

Lisaks siis erinevate truudusemurdmiste teema – millal see on justkui õigustatud, millal mitte jms. No ja kõige selle võrdlus arvutitega.

Natuke “vanaaegne” tundus see raamat samas… kuna arvutid on viimase kümne aastaga tohutu hüppe teinud, see raamat on aga originaalis välja antud 2001, mistõttu e-posti uudsus, lüümikute kasutamise “moodsus” konverentsidel jms. tundub…. sajanditetagusena.

Panen mõned lingid ingliskeelsest meediast (eestikeelses veel pole):

Adam Mars-Jones Guardianis, David Young Sussexi ülikooli väljaandes, Lisa Zeidner NY Timesis.

Advertisements
Rubriigid: raamat, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

39. David Lodge “Mõtleb…” on saanud ühe vastuse

  1. Pingback: David Lodge “Mõtleb…” « nõudmiseni

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s