41. Ketil Bjørnstad “Muusikale”

Selle raamatu avastasin üllatusega raamatukogus riiulist. Üllatusega seetõttu, et olin näinud norrakeelset originaali ja kahelnud, kas jaksan originaalkeeles ette võtta. Ometi oli tekkinud huvi. Nüüd, läbilugenuna, võin öelda, et tegemist on minu jaoks suhteliselt esimese norra kirjanduse raamatuga, mille olen suutnud rõõmuga lõpuni lugeda ja mis mulle on meeldinud (ei ole samas väga paljusid lugeda ka püüdnud).

Väga lühidalt kokku võttes võiks öelda, et see raamat on siiski sünge, aga kuivõrd kõneleb põhiliselt muusikast ja noortest muusikutest, siis paistab justkui see helgem pool, ilu. Mis sest, et enamasti siiski valus. Nii et ettevaatust siis, kui tahate midagi helgemat ja rõõmsamat. Samas usun, et see raamat võiks sobida just ka gümnaasiumiastmele lugemiseks (vabatahtlikkuse alusel, tingimata!).

Kjetil Bjørnstad on selle kirjutanud justkui oma autobiograafia esimese osana (kas tõesti autobiograafia? Igatahes väga meeldivalt ilukirjanduslik) – ka tema oli noor andekas pianist, kes debüteeris juba 16-aastaselt. Raamatus see asi siiski nii roosiliselt ei lähe, esimene suur Noore Talendi kontsert ebaõnnestub.

Kokkuvõttes peaks tegelikult kirjutama lahti mingid erinevad liinid, millele tähelepanu pöörata.

1. Noore mehe arenguromaan, kuigi tagasihoidlikumas vormis ja tegelikult ainult vanuses 16-18. Sellegipoolest on oluline see, et juba esimeses peatükis sureb ema, kellega ta on väga lähedastes suhetes olnud ja kes jagas temaga oma maailma muusikas. Mingis mõttes saab see ka raamatus läbivaks jooneks – haugas, kes pahaendeliselt vahel peategelase (Aksel) pea kohal tiirleb, valikud, pilk hüvastijätmisel. Ema nimelt uppus, kui tahtis teha stseeni, et “uputab enda”, kuid mõistis mingil hetkel, et tagasiteed enam ei olnud. Poiss, seda mõistnud, hoidis vees tugevalt isast kinni – et mitte kaht lapsevanemat korraga kaotada (mis oleks vältimatult juhtunud, kui isa oleks kaugemale emale järgi läinud). Aksel näeb järjepanu kogu raamatu vältel mustreid nii endas kui oma peres, mis viitavad kas emale või isale või nendevahelisele võimuvõitlusele (või selle olematusele), valikutele, allaandmistele, liiga suurelt unistamisesse ja kahel jalal maal olemisse. Milline tee valida?

2. Teine väga oluline teema on naised ja armumised. Sellega ei ole üldse mitte üle pingutatud, kuna peategelane on kogu raamatu vältel suhteliselt läbivalt siiski ühte tüdrukusse armunud. Küsimus on lihtsalt selles, et noorte puhul ei tähenda armunud olemine seda, et just selle inimesega saaks koos olla ja julgeks tundeid näidata. Seetõttu on mängus tütarlaps, kes end ise külge kleebib ja kätte annab ning kellele ei julge ju ära ka öelda… kuna ega temalgi muud midagi viga pole, kui et poiss ei ole temasse armunud. Või üks, kes on väga hea sõber, võlub oma avatusega, tugevusega, veetlusega jms. Siis kaks vanemat naist – armastatud tütarlapse ema (kõigest 35-ne) ja endine klaverivirtuoos Selma Lynge, klaveriõpetaja, kes täidab õhu erootilise pingega. Noormees tunnetab erinevaid tõmbeid – kindlaks jääb aga siiski Anja Skoogile (Anna Skuugen, lõbus nõid – lastelaul meenub :)). Väga armas ja puhas armastuslugu tegelikult. Kahjuks varjutatud selle sünge teema poolt, millele vihjatakse, kuid mida (õnneks) välja ei öelda. Ja õnnetu lõpp.

3. Muusika on kolmas teema (kuigi pealkirja järgi ja muidu ka ikka esimene). Muusika kui midagi imetlusväärset ja imelist, mida austada või hoopis midagi, mida interpreteerida, mida ise mängida, pakkuda. Rebecca, tugev ja särav rikkast perest sõbranna otsustab ju lõpuks siiski esimese kasuks. Rebecca räägib sõpradele:

“/…/ Mäletan neid üksildasi tunde, valutavat selga. Mäletan kogu seda aega, mida see nõudis. Ja ma mõtlesin, kas see on seda väärt. Ja milleks? Mis eesmärgil? Millise hinna eest? Kas ma teen seda sellepärast, et olen piisavalt vaimuhaige uskuma, et võin pakkuda maailmale Beethoveni oopus 109 täiesti uue, revolutsioonilise versiooni? Kas ma teen seda sellepärast, et armastan muusikat rohkem kui midagi muud, sest mul on vaja seda kuulata, seda pähe tuupida, vähemalt viis tundi päevas. Või teen ma seda sellepärast, et ihkan kuulsaks saada, mõnuleda selles hiilguses, mida pakub teiste imetlus, olla keegi?

[…]

Mäletan, et ma mõtlesin, jah, ma peaaegu palusin muusika kõrgeimat kaitsjat Püha Ceciliat: “Aita mul see kontsert lõpule viia, nii et ma ei pruugi teha seda veel piinlikumaks neile, keda ma armastan. Siis allun ma muusika seadustele, armastan ja austan seda endiselt, kuid vähimagi soovita isiklike võitude järele.” Ja mu palvet võeti kuulda.” (lk. 316-317, tõlk. Elvi Lumet)

Eks siis ongi fookuses erinevad muusikukarjäärid – millisteks need võivad kujuneda. Noored. Vanemad. Keskmised. Impressariod. Pilliõpetajad. Ja maailma halastamatus.

4. Tegelikult on minu arvates veidi sisse kirjutatud ka tagamõtteid kohanimedesse, kuigi ma ei tea, kas ma kõigest aru saan.

  • Anja, armastatu, elab tänaval nimega Elvefaret. Elve viitab nähtavasti jõele, mis jookseb seal läheduses ja millesse uppus Akseli ema. Kuidas on aga haldjas norra keeles?
  • Ja miks on just tema perekonnanimi Skoog – mets? (Rebecca on … Frost/pakane, Aksel ise on Vinding. Lisaks eesnimi ise – Aksel/õlg)
  • Anja kodu ja poisi kodu vahel/lähedal on lepik – kuidas see norra keeles on? (Võin järgi uurida).
  • Poiss ise elab Melumveienil. Melum justkui ei tähendaks midagi, aga kõlab sellegipoolest, et… millegi vahel.
  • Poisi põhiline klaveriõpetaja, vana ja kopitanud heatahtlik mees elab Sorgenfrigatal. Muretul tänaval. Sealt rebib poiss end ju lahti, suundudes legendaarse Selma Lynge õpilaseks. Ja klaveriõpetaja teeb enesetapu (ka selle detailidesse ei laskuta) ning jätab oma korteri ja tiibklaveri poisile.
  • Selma elab Sandbunnveienil (liivase põhja teel?), mida minategelane kord kogemata Kvikkbunnveieniks (pigem kiire põhjavooluga teeks?) nimetab.
  • Margrethe Irene elab Bislettis.

See raamat ei anna vastuseid, tõstatab hulga küsimusi, millele vastamiseks peab igaüks elus valmis olema. Lõpetuseks veidi muusikat Kjetil Bjørnstadilt, kes peale noore klassikalise pianisti karjääri otsustas jazzpianistitee kasuks.

Kadri Kõusaar kirjutab Ekspressis. Ivo Heinloo intervjuu autoriga Sirbis. Huvitavalt kombel kirjutab Knut Anelm Hoem NRK-s, “men romanen lider under mangel på tyngde og dybde. Kunstopplevelsen uteblir. Dette løftet som driver Aksel Vinding til musikken.” – et romaanis puuduvat sügavus ja raskus. Ja et kunstielamus jääb tulemata. See, mis Aksel Vindingut ennast muusika juurde tõukab. – No ei tea, minu arust oli sellest perekonnaliini all juttu, see side, mida ta emaga tundis jms…

This entry was posted in raamat and tagged , . Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s